Pál-tänava poisid

Ferenc Molnári „Pál-tänava poisid” on tundeküllane ja mitmetasandiline jutustus Budapesti koolipoiste elust, kus sõprus, ausus ja kuulumistunne pannakse tõsiselt proovile. Loo keskmes on Pál tänava lapsed – grupp poisse, kes peavad oma liivaväljakut kalliks kui isamaad. Kui naabertänava rivaalitsev kamp nende mängupaigale silma heidab, puhkevad sündmused, mis panevad proovile iga liikme truuduse ja julguse. Nõrk ja tagasihoidlik Nemecsek tõuseb loost ühe kõige meeldejäävama tegelasena, kelle isetust ja vaprust jäävad saatma nii kaaslaste kui lugeja mälestused.

Romaan käsitleb küll laste mängulisi konflikte, kuid nende kaudu jutustab autor ka tõsisemast maailmast – sellisest, kus au, kuulekus ja kohusetunne omandavad eksistentsiaalse mõõtme. Poiste maailm on oma väikestes mõõtmetes peegelpildiks suuremast ühiskonnast, kus reeglid, alluvussuhted ja reetmine on osa elust. Samas pakub teos helgeid hetki ning kujutab ehedalt lapsemeelsust, siirust ja unistuste puhtust. Molnár oskab hästi edasi anda laste mõttemaailma, nende entusiasmi ja haavatavust, luues teose, mis puudutab nii noori kui ka täiskasvanud lugejaid.

Ferenc Molnár (1878–1952) oli ungari kirjanik ja näitekirjanik, kelle looming saavutas rahvusvahelise tuntuse. „Pál-tänava poisid”, ilmunud esmakordselt 1907. aastal, on tema tuntuim romaan ning kuulub 20. sajandi alguse lastekirjanduse olulisemate teoste hulka. Eestis avaldati see esmakordselt 1921. aastal kirjastuse Maa poolt. Teose tõlkimine eesti keelde oli märgiline ka kohalikus kirjandusloos, pakkudes noortele lugejatele väärtuskeskset ja südamlikku lugemiskogemust ajastul, mil ilukirjandust lastele alles juurutati. Molnári klassikaline jutustus on püsima jäänud mitme põlvkonna mälestustesse.