Flöödipuhuja ingel

Näidendi tegevus areneb aeglaselt, keskendudes inimestevahelistele suhetele, vaikimisele ja väikestele žestidele. Lugu kulgeb ühe keskse sündmuse ümber, milles flöödimängija ootamatu ilmumine mõjutab teiste tegelaste mõtlemist ja käitumist. Tegelastevaheline suhtlus on vaoshoitud, kuid sõnadeta pinget on tajuda. Lavaline ruum on määratlemata, ent selle piiridesse mahub nii ootus kui mälestus.

Dialoogid ei ava otseselt tegelaste minevikku ega kavatsusi, vaid viitavad varjatud püüetele mõista või säilitada midagi, mis on kadumas. Flöödimäng ei ole pelgalt muusikaline kujund, vaid ühenduslüli tegelaste ja nende sisemaailma vahel. Tükk ei keskendu konfliktile, vaid hetkele, kus midagi on toimunud või kohe toimumas. Sõnastus on napp, pausid ja vaikused määravad rütmi. Tegevuse kulg ei sõltu nähtavatest muutustest, vaid sisemisest nihkest.

Näidend ei esita selget sõnumit ega pakku lõpplahendust. See jääb avatuks, võimaldades tõlgendust, kus flöödimängija ja tema kohalolu omandavad erineva tähenduse vastavalt lugeja või vaataja vaatenurgale.