Petöfi. Vabaduse ja armastuse laulik

„Arvatakse, et armastus abielus lõpeb. Mina aga armastan nüüdki nii palavalt, nii leekivaIt oma naist, nagu muiste poissmehepõlves."
Abiellumisega ei vakatanud Petöfi armuluule, vaid jätkus täisväärtusliku ja ainulaadse abieluluulena. Petöfit peetakse selle luuleala uuendajaks ungari kirjanduses. Luuletajad on kõik laulnud oma armsamaist, abikaasadest aga vaevalt või väga harva. Petöfi aga asetas oma naise armastuslüürika palavasse ringi. Sellega, et armastusluule esemeks sai abikaasa, muutus küll mõnevõrra luule lüüriline põhilaad. Sellest kadus pikkamisi igatsuste, ihade ja idealiseeriva kauguse veetlus. Igatsevate unistuste asemele astusid oleviku õnne kujutused, ja armuluule võttis ikka rohkem mingi žanrilis-elupildilise iseloomu.