Petöfi. Vabaduse ja armastuse laulik

Felix Oinase kirjutatud „Petöfi. Vabaduse ja armastuse laulik“ on monograafiline ülevaade ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi elust ja loomingust, mille fookuses on tema roll revolutsionäärina ning romantilise luule viljelejana. Raamat toob esile Petőfi kui ühe 19. sajandi olulisema luuletaja kujunemise lüürilisest noorukist poliitilise poeedi ja rahvusliku sümbolini. Teose ajaliseks ja ideeliseks taustaks on 1848. aasta revolutsioonilised sündmused, mille käigus Petőfi sai tuntuks nii oma plahvatusliku isikupära kui ka vabadusluule kaudu. Tema tekstid, eriti „Rahvuslaul“, ärgitasid rahvast ülestõusule ning jäid elama kui Ungari enesemääramise manifestid.

Oinas keskendub Petőfi elukäigu jälgimisele sündmuste ja isiklike valikute kaudu. Ta kirjeldab Petőfit mitte ainult idealiseerituna, vaid ka tundliku ja vastuolulise inimesena, kes püüdis leida tasakaalu isikliku õnne ja ühiskondliku kohusetunde vahel. Luuleanalüüsides tuuakse esile Petőfi lihtne, ent sisendusjõuline stiil, tema loodusearmastus, rahvalähedus ja poliitiline kirg. Samuti vaadeldakse tema armastust ja abielu Julia Szendreyga, mis leidis kajastust tema kõige isiklikumates tekstides. Raamat sisaldab ka tõlgitud luuletusi, mis illustreerivad käsitletud teemade kunstilist väljendust ja toovad esile Petőfi keelelise kujundivõime.

Felix Oinas (1911–2004) oli eesti folklorist, kirjandusteadlane ja tõlkija, kelle töö keskendus eelkõige rahvaluulele ja rahvuskirjanduste võrdlevale uurimisele. Ta on tuntud oma võime poolest seada kirjanikud laiemasse kultuuriloolisse ja ühiskondlikku konteksti, ühendades filoloogilise täpsuse empaatilise käsitlusviisiga. „Petöfi. Vabaduse ja armastuse laulik“ kuulub tema varasemasse loomeperioodi, olles ühtaegu teaduslik ja rahvale arusaadav käsitlus ühest Ungari rahvuskangelasest, kelle sõnad ja teod on püsivalt vorminud Euroopa vabaduse- ja iseseisvusideaale.