Näojooned

Felix Kotta luulekogu „Näojooned“ koondab endasse autori varasemat loomingut iseloomustavad temaatilised suunad: looduslähedus, sisekaemus ja sotsialistliku aja inimese igapäevane pingutus. Juba avatsitaadis kõlav allikamotiiv on märgiline – see sümboliseerib tagasipöördumist millegi algupärase ja puhastava juurde, võimalust hetkeks peatuda ning peegeldada iseennast ja oma teekonda. Kogu luulekogus põimuvad looduse kujundid ja eksistentsiaalne mõtisklus, mis viitavad Kotta püüdlusele ühendada välismaailm ja sisemaailm üheks poeetiliseks tervikuks. Näojoonte kujund ei viita ainult füüsilisele peegeldusele, vaid ka vaimsele portreele – inimese sisemisele olemusele ja selle kujunemisloole.

Luulekogu teemad ulatuvad lapsepõlvemälestustest ja kodukohatundest kuni ühiskondlike protsesside ja töö igapäevasuse kirjelduseni. Kuigi Kotta loomingus on tunda 1950. aastate ideoloogilist tausta, ei jää ta pelgalt propagandistlikuks hääletoruks. Tema luulekeel on kohati rahvalik ja lihtne, samas tähendusrikas ning sümbolistlik. Isiklik ja üldine, igatsus ja kohusetunne, igapäevaelu ja ideaalid saavad kokku autori soovis anda sõna kaudu kuju sellele, mida inimene tunneb oma ajastu surve ja lootuste keskel. Näojooned tähistavad niisiis jälgi, mille elu jätab – mälestusi, valikuid, tundmusi ja pettumusi, mis saavad osaks igast inimesest.

Felix Kotta (1912–1992) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle looming kujunes osaks nõukogudeaegsest kultuuripildist. Ta alustas kirjanduslikku tegevust 1930. aastatel, kuid tuntumaks sai sõjajärgsel ajal. Kotta luulet iseloomustab sotsiaalne tundlikkus ja püüdlus ühendada lüüriline mina rahva kollektiivse kogemusega. Tema stiil on rahulik, rütmistatud ning kujundlikult tihe, vältides teravusi, kuid peites sõnade vahele vaikse kriitika ja mõtiskluse. Kotta loomingut on hinnatud eelkõige tema võime eest jääda truuks inimesele ja loodusele ajal, mil kirjandus oli sageli surve all järgida poliitilisi nõudmisi.