Küülikud ja maod. Filosoofiline muinasjutt

Fazil Iskanderi allegooriline teos „Küülikud ja maod. Filosoofiline muinasjutt“ on satiiriline mõistulugu, mis kasutab loomade maailma, et peegeldada ja kritiseerida totalitaarse ühiskonna mehhanisme ning üksikisiku rolli selles. Teose keskmes on küülikute ja madude kogukonnad, kelle vahel kujuneb keeruline, esmapilgul rahumeelne, ent tegelikult pingestatud suhe. Küülikud, kes kehastavad lihtsat, pehmet ja rahumeelset elulaadi, satuvad vaimse ja füüsilise kontrolli alla, kui maod – sümboliseerides võimu, salakavalust ja manipulatsiooni – hakkavad end kehtestama kui uue ühiskondliku korra kandjad. Lugu kujuneb meeleolukaks, ent samas tõsiseltvõetavaks mõtiskluseks vabaduse, hirmu ja mõtlemisvõime üle.

Iskander põimib looma-allegooria sisse filosoofilisi arutelusid ja sotsiaalset kriitikat, mis käsitleb autoritaarsuse olemust ning inimese allumisvõimet. Küülikute ühiskond, mille liikmed soovivad elada rahus ja mugavuses, osutub haavatavaks just seetõttu, et nad ei sea kahtluse alla pealtnäha ratsionaalseid, ent sisuliselt allutavaid korraldusi. Muinasjutu keelel ja vormil on oluline funktsioon – see võimaldab autoril keerulisi teemasid esitada mänguliselt, vältides otseseid poliitilisi süüdistusi, ent olles samas äratuntav ja mitmetähenduslik. Tekst töötab nii lastele mõistetava muinasjutuna kui ka täiskasvanutele suunatud sügava tähendusega ühiskonnakriitikana.

Fazil Iskander (1929–2016) oli abhaasia päritolu vene kirjanik, kelle looming ühendab huumori, allegooria ja sügava eetilise mõõtme. Tuntuks sai ta peamiselt romaani „Sandro vanast Sukhumist“ kaudu, kuid ka tema lühiproosa ja mõistulood, nagu „Küülikud ja maod“, on leidnud laialdast tunnustust. Iskanderi eripäraks on võime esitada keerukaid poliitilisi ja filosoofilisi küsimusi lihtsalt, luues samas karaktereid ja maailmu, mis jäävad meelde oma inimlikkuse ja vaimukuse poolest. Käesolev teos on suurepärane näide tema stiili mitmekihilisusest – see on nii mõtlemapanev kui ka loetav naeratusega.