Normaalsuse etalon

„Normaalsuse etalon“ on Fagira D. Morti luule- ja lühiproosakogumik, milles põimuvad eksootilised kujundid, intiimsed meeleolud ja vastuoluline tundemaailm. Teoses kasutatakse teadlikult katkestatud rütmi ja ebakonventsionaalset sõnajärge, mis annab tekstidele isikupärase, kohati provokatiivse kõla. Ühelt poolt võib lugedes kogeda õrnust ja igatsust, teisalt tungib esile iha ja hävinguiha, mida kannavad näiteks motiivid nagu tsetsekärbes, põletamine või vere imemine. Armastus ja külmus, ihalus ja eemaletõuge vahelduvad tekstides lugejat viivukski rahule jätmata.

Autor kasutab mitmekesist kujundikeelt, milles kohtuvad loodusest pärit elemendid, eksootilised sümbolid ning isiklikud kehalised kogemused. Koolibri sulg, eukalüptisalu, banaanipuust pink ja koralllaguun moodustavad visuaalselt tiheda ja peaaegu sürrealistliku pildi, milles armastus ei ole pelgalt emotsionaalne seisund, vaid taju ja keha piire kompav seisund. Lühiproosatekstid täiendavad luulet, laiendades tundemaastikku argise ja metafüüsilise piiril, mängides identiteedi, kehalisuse ja iha mõistetega. Teose tonaalsus on korraga poeetiline ja teravalt füüsiline.

Fagira D. Morti on Eesti alternatiivse luulemaastiku esindaja, kelle looming on sageli seotud põrandaaluste luulekooslustega ja performatiivsete etteastetega. Tema tekstides ilmneb tugevalt individuaalne hääl, mida iseloomustab keeleline julgus, tähenduste nihestamine ja normide piiramisega mängimine. „Normaalsuse etalon“ esindab 2000. aastate alguse noore luulekultuuri üht äärmust, kus kunstiline väljendus ei otsi mitte niivõrd vastuseid, vaid tekitab küsimusi ja nihutab lugeja mugavustsooni. See on kogu, mis ei esita normi, vaid uurib, mis juhtub siis, kui normi piirid hajuvad.