Garibaldi

Anita oli suurepärane ratsutaja ja sama vapper nagu Garibaldi ise. Tabatud kahuripaugust esimesel tõsisel merelahingul pärast nende abiellumist, ta langes kolme surnud mehe laibale, kuid enne kui Garibaldi jõudis tema juurde, ta oli jälle püsti jalul, nii külmavereline ja rahulik, nagu poleks midagi juhtunud. Teine kord, kui Rio Grande sõjavägi sai lüüa, Anita langes vangi ja tema mees arvati olevat tapetud. Saanud loa külastada lahinguvälja, Anita uuris üksteise järel kõigi langenute nägusid ja tegi kindlaks, et Garibaldi oli pääsenud. Siis ta lipsas osavalt joobnud vahtidest mööda, muretses tulise hobuse ühelt maamehelt ja ratsutas kuuskümmend miili läbi metsa, vee ning rohtlaane Lagosesse. Vaenlase vahisalgad ei tülitanud teda: nad pidasid teda vaimuks ja põgenesid hirmunult.