Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused: Ümbrispaberi servad narmendavad. Raamatus on endise omaniku nimi
- Eesti NSV Kunst | 1962
- 68 lk | Kõvakaaneline | 175 x 230 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Evi Pihlaku koostatud monograafia „Natalie Mei“ annab põhjaliku ülevaate teatrikunstniku loomingulisest teest ja panusest eesti lavakunsti arengusse. Teos avab nii kunstniku kujunemisloo kui ka tema pikaajalise tööprotsessi, mille käigus kujunes Mei looming eesti teatri visuaalseks pärandiks. Raamat on üles ehitatud nii, et lugeja saab jälgida tema loomingulist arengut aastakümnete kaupa, mis loob tervikliku pildi ühe kunstniku töödest ja nende mõjust lavakultuurile. Samuti pakub monograafia sissevaadet teatrikunsti kui eriala kujunemisse Eestis, kus Mei roll oli eriti oluline kostüümikunsti vallas.
Monograafia üks põhiväärtusi on põhjalik dokumenteeritus. Lugeja leiab raamatust kostüümi- ja lavakujunduste loetelu, mis on süstematiseeritud aastate kaupa, andes seeläbi ülevaate Mei loomingulisest järjepidevusest. Teost rikastavad 69 illustratsiooni, milles on jäädvustatud tema kostüümikavandeid erinevatele draamadele, ooperitele, ballettidele ja operettidele. Illustratsioonid pakuvad visuaalset materjali, mis aitab mõista kunstniku käekirja ja tema panust lavastuste esteetikasse. Lisaks on väljaandel venekeelne kokkuvõte, mis laieneb teose kättesaadavust laiemale lugejaskonnale ning rõhutab selle teaduslikku iseloomu.
Natalie Mei (1900–1975) oli üks silmapaistvamaid eesti teatrikunstnikke, kelle loominguline tegevus kestis üle kolme aastakümne. Ta õppis „Pallase“ kunstikoolis ja alustas 1920. aastatel, mil eesti teater otsis oma professionaalset ja kunstilist identiteeti. Mei pani oma töödega aluse eesti lavakostüümi professionaalsele arengule ning kujundas kostüüme enam kui 150 lavastusele. Lisaks kostüümikunstile tegutses ta edukalt ka lavakujunduse alal, olles üks esimesi, kes ühendas kujunduse ja kostüümi terviklikuks lavaliseks lahenduseks. Tema looming jääb oluliseks peatükiks eesti teatri visuaalses ajaloos, mida Pihlaku monograafia põhjalikult dokumenteerib.
