Allakäik ja langus

Evelyn Waugh’ romaan „Allakäik ja langus” on satiiriline pilguheit Inglismaa kõrgklassi ja haridusinstitutsioonide maailma, kus peategelane Paul Pennyfeather satub justkui kogemata absurdsesse sündmuste jadasse. Loo alguses on Paul Oxfordi ülikooli tudeng, kelle rahulik ja tagasihoidlik elu saab ootamatu lõpu, kui üks üliõpilaste tembutamine viib ta väljaviskamiseni. Järgnev karjäär õpetajana kummalises erainternaadis, kohtumised ekstsentriliste tegelastega ja lõpuks süüdimõistmine vanglas moodustavad satiirilise ahela, mis kujutab briti ühiskonna kahepalgelisust, moraalset silmakirjalikkust ja sotsiaalset meelevaldust.

Romaan liigub kiiresti ja kergelt, ent selle pealispinnase all peitub mitmetasandiline kriitika. Waugh loob oma tegelaste kaudu groteskse galerii, kus ülevoolav eksentrilisus ja silmakirjalik viisakus maskeerivad ühiskondlikke ebaõiglusi. Paul ise jääb seejuures passiivseks, peaaegu tahtevabaks figuuriks, kelle saatust määravad teised – tema kaudu saab autor esile tuua inimese rolli süsteemis, mis ei soosi ei loogikat ega õiglust. Keel on täpne, lakooniline ja sageli kuivalt irooniline, mis tugevdab romaani satiirilist efekti.

Evelyn Waugh (1903–1966) oli inglise proosakirjanik ja esseist, keda tuntakse eelkõige oma terava pilgu ja keelelise osavuse poolest. Tema esikteos „Allakäik ja langus”, mis ilmus 1928. aastal, andis tooni paljudele järgnevatele kirjutistele, kus satiir ja sotsiaalne kommentaar põimuvad meisterlikult. Waugh kuulus autorite hulka, kelle looming peegeldab Suurbritannia ühiskonna muutusi kahe maailmasõja vahel ja järel, ent teeb seda naeru ja iroonilise distantsi kaudu, mis muudab ta romaanid nii ajastutruuks kui ka ajatuks.