Aguliprintsess

Evelin Kivimaa romaan „Aguliprintsess“ on kaasaegne naistekas, mis käsitleb noore naise eneseleidmise teekonda läbi elu keerdkäikude, suhete segaduste ja sotsiaalsete eelarvamuste. Teose keskmes on minategelane – noor, nutikas ja samas elust räsitud naine, kes elab Tallinna agulis ja püüab end leida maailmas, kus tema taust ja päritolu ei vasta üldlevinud ootustele. „Printsessi“ kujund on siin mänguline – see ei tähista glamuurset elu, vaid sisemist väärikust ja soovi liikuda edasi, vaatamata piiravatele oludele. Raamat on kirjutatud vahetus ja isikupärases keeles, sageli iroonilises või otsekoheses toonis, mis peegeldab peategelase eluhoiakut.

Loo kulg on episoodiline: lugeja saab osa töökohavahetustest, keerulistest armusuhetest, sõprusest ja selle purunemisest ning pingetest ema-tütre suhetes. Samal ajal peegeldub tugevalt klassiteadlikkus ja sotsiaalne kihistumine, millel on otsene mõju peategelase enesekuvandile ja valikutele. Kivimaa toob esile küsimuse, kuidas liikuda edasi, kui sind määratletakse selle kaudu, kust tuled, mitte selle järgi, kuhu liigud. Romaani toon ei ole ohvrimeelne, pigem eluterve ja trotsiv. Peategelane ei sobitu ühegi stereotüübiga, vaid otsib vabadust olla just see, kes ta on – vastuoluline, tugev ja mõnikord katkine.

Evelin Kivimaa on eesti ajakirjanik ja kirjanik, kelle looming keskendub tihti naiste kogemustele, eneseotsingutele ja ühiskondlike normide kriitikale. „Aguliprintsess“ on tema üks tuntumaid proosatöid, mis leidis oma sihtgrupi eelkõige noorte ja keskealiste naiste seas. Tema kirjutamisstiil on terav, eluline ja emotsionaalselt vahetu, ühendades ilukirjandusliku vabaduse isikliku kogemuse tõepärasusega. Kivimaa ei paku oma lugejale valmis lahendusi, vaid peegli – võimaluse näha elu nii, nagu see on: kergelt räpane, kohati naljakas, sageli keeruline, aga alati edasi viiv.