Ubinit uutman

„Ubinit uutman“ on Eve Hele Sitsa luulekogu, mis ammutab oma jõu ja ainest Võrumaa keelest ja elutundest. Sits kirjutab võro keeles, säilitades nõnda kohaliku murde elujõulisust ning avades lugejale ukse maailma, kus keelekõla ja mõtteviis kannavad endas teistsugust rütmi ja tajumist. Luulekogu tekstid on sageli lühikesed ja kujunditihedad, keskendudes loodusele, kodupaigale, inimese suhtele ajaga ja omaenda identiteedi otsingutele. Kujundid on pärit argipäevast – puud, ilm, tee, hääl – ent nende kaudu avanevad universaalsed teemad nagu kaotus, igatsus ja äratundmine.

Sits kasutab võro keele võimalusi meisterlikult, laskmata murdel olla pelgalt vormiline eripära, vaid pigem osa mõttemaailmast, mis tekstidest läbi kumab. Kogu pealkiri „Ubinit uutman“ – tõlkes „õhtul nägin und“ – viitabki sellele, kuidas luuletused liiguvad une ja ärkveloleku piiril, segades mälu, unistused ja hetkes olemise. Paljud tekstid mõjuvad nagu killud pikemast jutustusest, mis jääb lugeja enda kokkupõimida. Sõnavara, mida autor kasutab, ei rõhuta nostalgilisust, vaid pigem järjepidevust – maailma, mis elab edasi tänaste sõnade ja tunnete kaudu.

Eve Hele Sits on eesti luuletaja, kelle looming on tihedalt seotud Võrumaa keele ja kultuuriga. Tema tekstid on ilmunud nii trükis kui ka kultuuriväljaannetes, kus teda on märgatud kui ühe järjepideva ja isikupärase murdeluule suuna kandjat. Tema loomingus ühinevad keelehoid ja luuleline otsing, tuues kaasa tekstid, mis on korraga juurdunud kodusesse pinnasesse ning avatud poeetilisele katsetusele. „Ubinit uutman“ kinnitab tema positsiooni autorina, kes oskab keelt mitte ainult kasutada, vaid ka kuulata.