Hea keha

Eve Ensleri teos „Hea keha“ käsitleb keha ja enesetaju vahelist suhet läbi isiklike kogemuste ja vestluste, mis avanevad eri taustaga naiste lugude kaudu. Autor keskendub sellele, kuidas naised suhestuvad oma kehaga kultuuriliste, sotsiaalsete ja perekondlike normide surve all. Tekst liigub ühelt kehaliselt kogemuselt teisele — kehakaal, vananemine, operatsioonid, toit, sport, armastus, viha — ning püüab mõista, kust pärinevad ootused ja kuidas need kehale kirjutuvad. Lugu ei paku ühtset lahendust ega muutumise mudelit, vaid esitab mõttevahetuste kogumi, kus iga naise hääl toob esile mõne kehapildi kihi või nihke.

Raamat on üles ehitatud episoodiliselt, liikudes dialoogide, monoloogide ja sisekaemuste vahel. Ensler ei esita ennast eksperdi või distantseeritud vaatlejana, vaid osaleb vahetult, tuues sisse ka enda ebakindlused ja valikud. Mõned lood pärinevad avalikest esinemistest, teised on üles tähendatud vestlused või tähelepanekud, mis toimivad kui fragmendid suuremast küsimusest — miks naised suhtuvad oma kehasse viisil, mis sageli eeldab parandamist, varjamist või pidevat sekkumist. Erinevates lugudes kerkivad esile ka põlvkondlikud erinevused ja kultuurilised vaated, mis mõjutavad, milline keha loetakse aktsepteeritavaks või heaks.

„Hea keha“ ei esita keha kui kindlat vormi ega tähendust, vaid protsessina, mis on pidevalt kujunemises ja mõjutatud kontekstidest, milles inimene elab. Ensleri käsitlus ei morfologiseeri keha ega anna sellele meditsiinilist tähendust, vaid püüab mõista, kuidas keha kaudu räägitakse lugusid, mis on seotud identiteedi, kuuluvuse ja väärtusega. Teos ei otsi kinnitust mingile ideaalile, vaid avab kehalise kogemuse kui isikliku ja sotsiaalse piiri koha, kus valik, surve ja arusaam põimuvad.