Ma ei või sind üksi jätta

Evalds Vilksi jutustus „Ma ei või sind üksi jätta“ kujutab endast psühholoogilist armastuslugu, mille keskmes on kahe inimese keeruline ja vastuoluline suhe. Teosel on tugevalt introspektiivne joon – selle asemel, et keskenduda suurejoonelisele süžeele, süveneb autor sisemaailmadesse ja tunnetesse, mida kannavad nii igatsus, truudus kui ka hirm kaotuse ees. Lugu areneb aeglaselt, kuid sisemiselt pingestatult, paljastades peategelaste valikuid, kõhklusi ja emotsionaalset haavatavust. Armastus ei ole siin lihtne ega kergesti kättesaadav, vaid midagi, mille eest tuleb sisemiselt võidelda ja mida tuleb mõista väljaspool pelka romantilist kujundit.

Romaani tegevus kulgeb argises ruumis, kuid autor põimib sellesse igapäevaelu tasandile sügavamaid, eksistentsiaalseid küsimusi. Kuidas tulla toime lahusoleku ja igatsusega? Millal muutub hoolimine lämmatavaks? Mida tähendab jääda teise kõrvale ka siis, kui see ei pruugi enam tuua rõõmu? Vilks ei anna lihtsaid vastuseid, vaid laseb oma tegelastel rännata tunneteskaalal, milles segunevad soojus ja ebakindlus, lähedus ja vajadus eemalduda. Keelekasutus on ökonoomne, kuid mitte kuiv – autor suudab nappide väljenditega edastada keerulisi emotsionaalseid seisundeid ning tabada hetki, kus sõnad ei olegi kõige olulisemad.

Evalds Vilks (1911–1990) oli läti päritolu kirjanik, kelle loomingut iseloomustab inimpsüühika ja moraalsete valikute tundlik käsitlus. Tema teosed ilmusid mitmes keeles ning leidsid ka Eestis publikut, eriti 1960. aastatel, kui ilmusid mitmed tema jutustused ja romaanid tõlkes. Vilksi stiil ei ole demonstratiivselt kirjanduslik, vaid pigem asjalik ja alalhoidlik, keskendudes tegelaste siseilmale ning elu väikestele, kuid tähenduslikele nihketele. „Ma ei või sind üksi jätta“ on hea näide tema oskusest kujutada vaimset truudust ja tundepeensusi ilma liigse sentimentaalsuseta.