Pikk päevatee kaob öösse. Näidend 4. vaatuses

„Pikk päevatee kaob öösse“ on Eugene O’Neilli autobiograafiline näidend, mis toob lavale ühe päeva sündmused Tyrone’i perekonna kodus. Lugu avab aeglaselt ja intensiivselt perekonnaliikmete vahelised pinged, minevikust pärit haavad ja sõltuvustega seotud valupunktid. Päeva kulgedes hakkavad üksteise järel paljastuma nii kaua varjatud tõed kui ka sisemised hirmud. O’Neill kujutab tegelaste sisemaailma ja omavahelisi suhteid terava psühholoogilise täpsusega, luues tumeda, kuid sügavalt inimliku portree peresuhetest, kus armastus ja pettumus käivad käsikäes.

Teose avaldas eesti keeles kirjastus Perioodika 1972. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas (nr 7–8). Näidend on neljas vaatuses ja selle tõlkis Minni Nurme. Pehmekaaneline väljaanne on taskuformaadis, sobides lugemiseks ka väljaspool kodu. Eesti lugejale tõi see väljaanne esmakordselt lähemale ühe 20. sajandi tähtsaima Ameerika näitekirjaniku loomingu, võimaldades kogeda nii O’Neilli realistlikku dialoogi kui ka sümbolitega rikastatud lavamaailma.

Eugene Gladstone O’Neill (1888–1953) oli Ameerika Ühendriikide esimene rahvusvaheliselt tunnustatud näitekirjanik ning 1936. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Ta kirjutas üle viiekümne näidendi, milles ühendas psühholoogilise realismi ja eksistentsiaalsed teemad. „Pikk päevatee kaob öösse“ valmis 1940. aastate alguses, kuid ilmus ja jõudis lavale alles pärast autori surma, saades üheks tema tuntuimaks ja enim lavastatud teoseks maailmas.