Cabo de Gata

Saksa kirjaniku Eugen Ruge romaan „Cabo de Gata“ on vaoshoitud, introspektiivne teos, mis järgib nimetu peategelase põgenemist Põhja-Euroopa linnamelust Lõuna-Hispaaniasse. Romaani keskmes on kirjanik, kes on oma elu ja loomingu ummikseisu jõudes otsustanud lahkuda Saksamaalt ning suundub Andaluusia kõledasse rannikukülla, lootuses leida selgust ja uut algust. Kuid Cabo de Gata – kuurordihõnguline, kuid hooajaväliselt vaikne ja kõle paik – ei paku talle ei soojust ega inspiratsiooni, vaid peegeldab tagasi sisemist tühjust ja otsingute ebaõnnestumist.

Peategelase päevad mööduvad rutiinis, juhuslikus suhtluses kohalikega ning tühjuses, mida täidab vaheldumisi apaatia ja kirjeldamatu igatsus millegi enama järele. Teda saadavad üksildus, huvi kaotanud kass ja katse leida kirjutamiseks sobiv hääl. Loo kulg on fragmentaarne ja peegeldab mõttelõngade uitamisi, milles esile kerkivad mineviku varjud, kahtlused oma kutsumuse suhtes ja elu mõtte küsimused. Ehkki midagi suurt ei juhtu, kujuneb romaanist omalaadne meditatiivne ruum, kus vaikuse, üksinduse ja ootuste kaudu tekib võimalus enesevaatluseks. Cabo de Gata kui geograafiline punkt muutub metafooriks sisemisele nihkele ja võimalusele tajuda maailma ilma narratiivse sunduseta.

Eugen Ruge (sündinud 1954) on tunnustatud saksa autor ja tõlkija, kes pälvis laiemat tähelepanu romaaniga „Kahaneva valguse aegu“, mille eest ta sai Saksamaa Raamatuauhinna. Tema loomingut iseloomustab peen tähelepanek, autobiograafiliste joonte põimumine fiktsiooniga ning huvi inimese siseilma vastu. „Cabo de Gata“ erineb tema varasematest töödest oma rahuliku ja kaardistamata ruumiga, kus vaikimine ja tähelepanuväärse puudumine omandavad erilise tähenduse. See on raamat mitteleidmisest, mis iseäranis just selle kaudu annab edasi olemise sügavamat tunnetust.