Tee. Sügis ja pimedus

Esko Raento novellikogu „Tee. Sügis ja pimedus“ koondab endas lühivorme, mille keskmes on inimese sisemine hääl ja looduse tasane, kuid paratamatu kohalolu. Lood on kirjutatud vaoshoitud toonis, kuid kannavad sügavat eksistentsiaalset laetust. Pealkirjas nimetatud „tee“ osutab nii füüsilisele rännakule kui ka elu kulgemisele, mis leiab aset sügise vaikelus ja pimenevate päevade taustal. Teose tegevus toimub enamasti väikestes Soome maakohtades või äärelinnades, kus tegelased seisavad silmitsi iseenda mälestuste, vaikuse ja üksindusega. Raento loob kujundeid, mis on samal ajal konkreetsed ja sümboolsed – udu, pori, lehed, lõpmatuna näiv teeviir tähistavad sisemisi protsesse rohkem kui väliseid sündmusi.

Novellid ei paku dramaatilisi pöördeid, vaid rajanivad väikestel, peaaegu märkamatutena tunduvatel nihelist. Tegelased, sageli keskealised või vananevad mehed, otsivad mõtestatust tühjusse vajuvates suhetes, töö kaotanud rutiinis või elamata jäänud hetkedes. Sügise ja pimeda motiivid korduvad läbivalt ning sümboliseerivad aja kulgu, hääbumist ja vaikset leppimist. Raento keelekasutus on napp, poeetiline ja täpne – ta ei kirjuta üle, vaid laseb vaikusel kõnelda. Paljuski seisneb tema meisterlikkus just õhustiku loomises ja selles, kuidas inimese ja looduse piir hägustub, kuni jääb alles vaid üksainus rütm, mis kannab mõlemat.

Esko Raento (1930–2000) oli soome kirjanik ja ajakirjanik, kes keskendus oma loomingus inimese ja looduse suhtele ning eksistentsiaalsetele küsimustele. Ta kuulus autorite hulka, kellele meeldis töötada lühivormis ning kelle tekstides domineeris vaikus, loodusvaatlused ja peaaegu stoiline maailmataju. Tema loomingus on tugevaid jooni soome kirjandusele omasest argipoeetikast – lihtne olustikuline seik võib kanda suurt sisemist tähendust. „Tee. Sügis ja pimedus“ on üks tema küpsemaid kogumikke, kus tekstid toimivad kui vaiksed peegeldused inimese rändamisest elu äärealadel, sinna, kus valgus hajub ja aeg aeglustub.