Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997-2017

Ervin Õunapuu kogumik „Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017“ toob lugejani valiku tekste, mis koondavad kahekümne aasta jooksul kirjutatud novelle, lühiromaane ja fragmente. Kogumik ei järgi kindlat kronoloogiat ega temaatilist järjestust, vaid loob terviku, milles korduvad motiivid, kujundid ja ruumid avanevad aja jooksul erinevate nurkade alt. Jutud liiguvad linnadest ääremaadele, kirikutest tühermaadele, isiklikest läbielamistest kollektiivsete mälukihtideni. Autor ei paku realistlikku maailma, vaid nihestatud kujutlust, kus argine ja üleloomulik ei vastandu, vaid põimuvad ilma selge piirita.

Kogumikus leiduvad tekstid käsitlevad inimeseks olemise piire, usulist ja kehalist kogemust, surma ja püha, sageli koos grotesksete või sümbolistlike elementidega. Tegelased satuvad olukordadesse, kus ratsionaalne seletus ei kehti või kaotab oma tähenduse. Õunapuu käsitlusviis on episoodiline ja visuaalne, keskendudes detailidele, mis loovad õhustikku rohkem kui sündmustikku. Lugude ülesehitus järgib sisemist rütmi, mitte sündmuste loogikat, mistõttu iga tekst toimib omaette tervikuna, ent ühtlasi osana laiemast stilistilisest ja ideelisest süsteemist, mida autor aastate jooksul on kujundanud.

„Eesti gootika XX“ ei ole ainult valik jutte, vaid ka peegeldus ühe autori püsivast huvist äärealade, religiooni, ajaloo ja keele vastu. Tekstide tonaalsus võib vahelduda, kuid nendes säilib pidev pinge tunnetamatu ja nähtava, vägivalla ja vaikuse vahel. Kogumik ei anna vastuseid, vaid loob ruumi, kus küsimused püsivad alles ka pärast loo lõppu. Lugejat ei suunata ühegi tõlgenduse poole, vaid kutsutakse viibima atmosfääris, kus tähendused on nihkes ja ajataju killustunud. Iga tekst on kui fragment mingist laiemast käsikirjast, mis ei pretendeeri valmissaamisele, vaid jääbki katkendlikuks.