Eesti gootika. Tosin veidrat juttu 2. osa

Ervin Õunapuu jutukogu „Eesti gootika. Tosin veidrat juttu 2. osa“ jätkab autori varasemast loomingust tuttavat müstilist ja provokatiivset joont, tuues lugejani kaksteist lugu, milles kohtuvad argine reaalsus ja üleloomulik maailm. Tegemist on teise kogumikuga „Eesti gootika“ sarjast, kus autor eksperimenteerib gootiliku proosa elementidega, põimides lugudesse groteski, sümboleid ja piibliliku tonaalsusega keelekasutust. Teosed asetuvad sageli äratuntavalt eestipärasesse olustikku, ent selle pindmise tuttavlikkuse all peitub sürreaalne ja sageli kõhedusttekitav alakiht.

Kogumiku lood on iseseisvad, kuid neid ühendab Õunapuule omane käekiri: väljapeetud keelekasutus, religioossed motiivid, keha ja vaimu piiril kõndivad tegelased ning tajutav metafüüsiline pingestatus. Tüüpiline on ka tegelaste paigutamine piiripealsetesse olukordadesse, kus paljastub inimloomuse pime või salajane pool. Olgu tegemist õpetlaste, külainimeste või linnakodanikega, kõiki ühendab eksistentsiaalne üksildus ja vajadus mõtestada ümbritsevat maailmakorda, mis näib olevat nihkes. Samal ajal ei puudu lugudest ka satiiriline ja kohati groteskne huumor, mis mõjub tasakaalustavalt loo süngusele.

Ervin Õunapuu (sündinud 1956) on eesti kirjanik, kunstnik ja teatriinimene, kelle loomingus põimuvad religioosne maailmakäsitlus, visuaalne mõtlemine ja sügavalt isikupärane keelekasutus. Tema jutukogud ja romaanid paistavad silma erandliku stiilipuhtuse ja kompromissitu teemakäsitluse poolest. „Eesti gootika“ sarja kaudu on Õunapuu loonud omanäolise žanri kohaliku kirjanduse sees, kus pühaduse ja rikutuse, elu ja surma, usu ja kahtluse piirid on pidevalt nihkes. See kogumik sobib lugejale, kes hindab tumedamat tonaalsust, esteetiliselt rafineeritud stiili ning kirjandust, mis ei pelga piire kompida.