Kuhu nad jõudsid

Ervin Hollósi raamat „Kuhu nad jõudsid“ keskendub 1956. aasta Ungari sündmustele, mida Nõukogude ametlikus käsitluses nimetati kontrrevolutsiooniks. Teos ei püüdle kõikehõlmava ajalookroonika poole, vaid on koostatud pigem konkreetsete episoodide ja isiklike tunnistuste põhjal. Autor kasutab dokumente, ülestähendusi ja otseselt osalenute ütlusi, et anda edasi sündmuste sisemist dünaamikat ja nende taga seisnud jõude. Lugejat suunatakse mõtlema, millised olid tegelikud algatajad ja kas sündmusi saab tõesti pidada pelgalt stiihiliseks rahutuseks või olid need osa laiemast poliitilisest võitlusest. Selles mõttes on teos oma ajastu vaimus, pakkudes tuge parteilisele narratiivile, kuid tehes seda näiliselt faktidele tuginedes.

Raamatu ülesehitus on dokumentaalne, tuues esile inimeste hääled, kes sündmuste keerisesse sattusid. See annab tekstile teatava usutavuse, kuid samas piirab vaatenurka, jättes kõrvale alternatiivsed tõlgendused. Hollós ei keskendu niivõrd sündmuste kulgemise täpsusele, vaid püüab lahti harutada, milliste jõudude ja motiivide koosmõjul protestid kujunesid. Küsimus „kuhu nad jõudsid“ viitab mitte ainult ajaloolisele hinnangule, vaid ka sellele, mis sai osalejatest pärast ülestõusu mahasurumist. Autori toon jääb vaoshoituks, kuid suunab lugejat mõistma sündmusi raamistikus, kus vastuhakk paigutub pigem eksimuste kui heroismi kategooriasse. Selles seisneb ka teose ideoloogiline tuum – õigustada ametlikku käsitlust, kuid teha seda näiliselt neutraalse vormi kaudu.