Aamissepa-meister Martin ja tema sellid

„Aamissepa-meister Martin ja tema sellid” on rahvalikus laadis kirjutatud jutustus, mis viib lugeja 19. sajandi käsitöömeistrite maailma, kus au sees on oskused, tööeetika ja kogukondlik kuuluvus. Teose keskmes on meister Martin – aus, sihikindel ja osav sepp –, kelle töökojas tegutsevad ka mitmed noored sellid. Nende argipäev on täidetud nii töö kui vaimse kasvamisega, kus käsitööoskuste kõrval kujunevad välja ka väärtused nagu truudus, kohusetunne ja sõprus. Töö ja õpetuse kõrval ei puudu aga ka inimlikud nõrkused, pinged ja arusaamatused, mis muudavad loo arenevaks ja mitmetasandiliseks pildiks ühe meistri ümber koonduvast elust.

Teose narratiiv järgib realistlikku joont, kuid selles on tunda ka romantilist soojust ning idealistlikku suunitlust, mis asetab au sisse käsitöö ja kogukondliku eluviisi. Aamissepa-töökoda pole pelgalt töökoht, vaid sümboolne ruum, kus vormub ka inimlik küpsus. Sellide saatused ja arengulood moodustavad jutustuse südamiku: nad tulevad erinevatest oludest, toovad kaasa oma lootused ja vead, kuid meistri käe all suunatakse neid parema iseloomu ja tugevama oskuse poole. Tekstist õhkub moraalset selgroogu, kuid ilma pealetükkiva didaktilisuseta – pigem on see rahulik ja hooliv vaatlus inimeste elust ja tööst, mille kaudu väljendub autori sümpaatia oma tegelaste vastu.

Autoriks on tõenäoliselt Karl August Hindrey (1875–1947) või mõni tema kaasaegne, kelle loomingus leidub sarnast rahvusromantilist suunda ja huvi lihtsate inimeste elu kujutamise vastu. Teos ilmus Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandel 1923. aastal, mil sellist tüüpi kirjandusel oli tähtis roll rahvustunde ja töökultuuri kujundamisel. „Aamissepa-meister Martin ja tema sellid” sobitus toona hästi noorsoole ja laiemale lugejaskonnale mõeldud kirjandusse, olles ühtaegu õpetlik, meelelahutuslik ja ajastu väärtusi peegeldav. Tänapäeval mõjub see kui kultuurilooline pilguheit ühiskonda, kus töö, käsitöö ja ausameelsus olid elu keskmes.