Paised

„Paisete“ nime alla koondatud jutustustekogu kuulub Ernst Peterson-Särgava ühiskonnakriitilise loomingu keskmesse ja esindab olulist osa eesti kriitilisest realismist. Algupäraselt nelja jutustusena 19. sajandi lõpus ilmunud tsükkel laienes ajas – esmalt lisandus üks pala 1945. aastal ning hiljem, 1958. aasta väljaandes, veel kaks. Koondnimetus ei tähista üksnes üht konkreetset teost, vaid kannab laiemat tähendust: need on paised ühiskonna kehal, mille kaudu autor viitab sotsiaalsetele ja eetilistele probleemidele, mis vajavad tähelepanu, mõtestamist ja lahendust.

Kogumiku lood – näiteks „Ühe härja elulugu“, „Marjad silmas“ või „Maa ägab“ – on kirjutatud tugeva realistliku hoiakuga ja kujutavad talurahva eluolusid, vaesust, ebaõiglust ning inimlikku väärikust raskustes. Traagika ja iroonia vahelduvad autorile omases paatoses ning jutus on tunda õpetlikkust, mis oli omane rahvavalgustuslikule hoiakule. Särgava tegelased on sageli lihtsad inimesed, kelle sisemised heitlused ja konfliktid ühiskonnaga peegeldavad laiemat maailmakäsitust. Iga jutustus toob esile mingit liiki sotsiaalse „põletiku“ – vaesuse, silmakirjalikkuse, usu dogmaatika või võimuvõõrandumise –, mille kaudu autor püüab ärgitada lugejat mõtlema kaasa ja võtma seisukohta.

Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) oli eesti kirjanik, õpetaja ja ühiskonnategelane, kelle loomingus on olulisel kohal ühiskonnakriitika ja rahvavalgustuslik vaim. Tema teosed keskendusid talurahva probleemidele, rahvuslikule ärkamisele ning uue aja eetilistele dilemmadele. Kirjaniku sõnavõttudes kajastuvad tema pedagoogiline taust ja soov ühiskonda suunata ning kasvatada. „Paised“ kuulub tema loomingus sellesse suunda, kus kirjandust käsitletakse kui ühiskondliku dialoogi ja moraalse arutelu vahendit. Teos on aja jooksul omandanud koha eesti kirjanduse püsiväärtuste seas ning annab hea ülevaate 20. sajandi alguse kriitilisest realismist.