Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama 2. osa

Põhjust oli: ilm - jumalik, seltskond ka rõõmsalt häälestatud, nalja palju. Ja mis peaasi: ta oli seisnud mõisa aida juures, Körber oli tulnud mõisast, peatunud ja kõnelnud temaga üsna nelja silma all ja küsinud, kas ta ei sooviks hakata koolmeistriks ... Jaan oli olnud esiti üsna ängistunud säärasest pakkumisest, aga Körber oli seletanud, et hädasti on vaja uusi inimesi, kes oleksid targemad kui praegused vanad, kes õieti ei oska ise ei lugeda ega kirjutada, et on vaja inimesi, kes ise ka midagi on õppinud. Ja. nüüd olevat tema köster Jannseniga nõu pidanud ja see soovitanud teda: ta olevat õppinud vabrikukoolis Jannseni juures kui hea õpilane, olevat ka Pärnus ühe aasta elementaarkoolis olnud j a oleks väga hea, kui ta nõustuks. Esiotsa ta ei teadvat veel, kuidas asja korraldada, kas kohe teda määrata kuhugi koolmeistriks mõnele vanale abiliseks, aga pärastpoole, kui Rõusa härra Friedrich von Ditmar tuleb Peterburist koju, siis paneb ta ette Jaani Juurikarule määrata: palgaks on koht, neli päeva nädalas on talvel mardist jürini kooli, kaks päeva nädalas oma tööks, suvel vaba!
«Ise oma peremees!» oli Körber kiitnud. «Võid abielluda, oma maja, oma töö, mis?»
Jaan üsna hangus seda kuuldes: abielluda, oma maja, oma töö - seda oli ta ikka igatsenud! ... Ta silmade eest jooksid meeldivad pildid mööda: Kadri, oma maja, oma töö! Aga ta ei teadnud, mis vastata.