Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama 2. osa

Ernst Peterson-Särgava romaani „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“ teine osa jätkab 19. sajandi lõpu Eestit kujutava realistliku jutustuse liini, keskendudes haritlaste, kirjatundjate ja linnakodanike elule ning püüdlustele muutuvas ühiskonnas. Tegu on järjega samanimelise romaani esimesele osale, milles jälgitakse peategelase tee kujunemist talupojataustast linnaharitlaseks. Teine osa süveneb rohkem tegelaste sisemaailma ja sotsiaalsetesse pingetesse, mida põhjustavad hariduse, rahvustunde ja isikliku ambitsiooni kokkupõrked.

Romaani tegevus toimub ajal, mil eestlaste seas süvenes ärkamisaja järel vajadus eneseteostuseks väljaspool traditsioonilist maaühiskonda. Linnastumine ja koolihariduse omandamine toovad kaasa nii võimalusi kui ka uusi konflikte: kes jääb truuks rahvale ja keelele, kes müüb end mugavuse nimel. Autor kujutab üksikasjalikult ajastule omast vaimset kihistust, kus põimuvad rahvuslik ärkamine, kirjanduslik ambitsioon ja isiklik eneseotsing. Lisaks kultuurilistele ja ühiskondlikele teemadele leiavad käsitlemist ka isiklikud suhted ja eksistentsiaalsed küsimused, mis lisavad teosele sügavust ja psühholoogilist pinget.

Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) oli eesti kirjanik, koolmeister ja ühiskonnategelane, kes on tuntud peamiselt oma realistlike romaanide poolest. Tema looming keskendub sageli eestlaste sotsiaalsele ja vaimsele kujunemisele, kirjeldades kriitiliselt ja detailirohkelt üleminekut maaühiskonnast linnakultuuri. Tema teosed on tähtsal kohal eesti proosa arenguloos, kandes ajastutruud pilku, kuid esitades samal ajal ka küsimusi identiteedist ja eneseteostusest. „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“ kuulub tema hilisemasse loomingusse, olles nii temaatiliselt kui keeleliselt teadlikult üles ehitatud kroonika rahvusliku eneseteadvuse kujunemisest.