Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama 1. osa

Ernst Peterson-Särgava romaan „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“ (1. osa) viib lugeja 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eesti ühiskonda, keskendudes noorte haritlaste elule ja nende pingutustele oma positsiooni ja kutsumuse leidmisel muutuvas maailmas. Esimene osa tutvustab tegelasi, kelle seas on peamiselt maapiirkonnast pärit noormehed, kes saabuvad linna haridust omandama ning kultuurilises elus kaasa lööma. Linn ise esindab nii võimalusi kui ahvatlusi – see on keskkond, kus väärtused pannakse proovile ja kus isiklikud püüdlused põrkuvad sotsiaalsete ja moraalsete piiridega.

Romaani keskmes on kirjutamise motiiv, mis tähistab mitte ainult kutsevalikut, vaid ka soovi osaleda rahvuslikus ärkamises ja vaimses enesemääratluses. Tegelased otsivad viisi, kuidas oma elu „kergendada“ – nii materiaalses kui vaimses mõttes –, ent autor ei paku neile lihtsaid lahendusi. Linnaelu toob kaasa keerulisi suhteid, ideoloogilisi vastandusi ja sisemisi kahtlusi. Peterson-Särgava kirjeldab detailirohkelt tolle aja hariduselu, ajakirjanduse kujunemist ning kultuurilise eneseteadvuse tõusu, tuues esile haritlaskonna püüdlused luua eestikeelset ja rahvuslikult iseseisvat kirjandust ning mõtteilma.

Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) oli kirjanik, õpetaja ja ühiskonnategelane, kelle loomingus põimuvad realistlikud ühiskonnakirjeldused ja pedagoogilised ideaalid. Tema romaanid ja novellid keskenduvad sageli haritlaste kujunemisele ning rahvustunde ja hariduse seostele. „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ning on tagasivaade nooruse ideaale täis ajastule. Teos pakub nii sotsiaalajaloost huvitatud lugejale kui ka kirjanduse arengust huvitatuile väärtuslikku pilku Eesti kultuuriloo murdepunkti, kus kirjutamine oli nii missioon kui eneseteostusvahend.