Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest

„Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest“ koondab endas rahvapärimuslikke loomajutte, mis on kujunenud eesti kirjanduse püsiosaks. Raamatus tegutseb peategelasena kaval ja nutikas rebane, kelle teod ning seiklused avavad ühtaegu talupojatarkust ja rahvajuttudele omast huumorit. Lood räägivad loomade omavahelistest kavalustest, karistusest ja tasakaalu otsimisest, kus kord saab võidu rebane, kord jälle karu või hunt. Kogumik on loodud lastele, kuid kannab endas ka laiemat moraali ning annab edasi vanade juttude elujõudu, mille kaudu rahvas mõtestas suhet looduse ja inimeste maailmaga.

Raamat algab peatükiga „Hakatuseks“, mis seab sisse loo tooni ja tegelaste omavahelised suhted. Seejärel liiguvad jutud episooditi, kus rebane kord tutvub taadi ja eidega, kord aga satub vaidlustesse karu ja hundiga. Näiteks loos „Rebane jääb silmahambast ilma“ saab kavaldaja oma teod valusalt kätte, samas kui „Rebane, hunt ja karu maksavad taadile ja eidele kätte“ näitab, kuidas loomade jõud ja kättemaks võivad osutuda ühtaegu koomiliseks ja hoiatavaks. Iga peatükk on lühike ja selge, säilitades rahvajuttudele omase lihtsuse ja suulise jutustamise rütmi. Nii sünnib lugemiskogemus, mis on ühtaegu mänguline ja õpetlik.

Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) oli kirjanik, õpetaja ja ühiskonnategelane, kelle loomingusse kuuluvad nii rahvavalgustuslikud kirjutised kui ka kirjanduslik töötlus rahvapärimusest. Ta tegutses kooliõpetajana ning oli seotud ka haridus- ja kultuurielu korraldamisega. Kirjanik pühendus eeskätt sellele, et rahvajutte ja rahva elutarkust säilitada ning anda need edasi kirjanduslikus vormis uutele põlvkondadele. Tema tegevus aitas kujundada arusaama eesti rahvaluule ja kirjanduse seostest ning andis olulise panuse rahvusliku kirjandusliku pärandi talletamisse.