Kocksgatan

Rootsi kirjaniku Ernst Brunneri romaan „Kocksgatan” viib lugeja 20. sajandi keskel Stockholmi tänavatele, eelkõige Södermalmi linnaossa, kus peategelase noorus kulgeb vastuolulises keskkonnas. Tegu on mälestustel põhineva kasvamislooga, kus autor põimib autobiograafilisi elemente vahetu ja otsekohese stiiliga. Romaani keskmes on lapsepõlv ja varajane noorus töölisklassi peres, kus ümbritsevad inimesed, tavad ja keel kujundavad noore minategelase maailmapilti. Kocksgatan pole pelgalt geograafiline koht, vaid vaimne ruum, kus kujunevad väärtushinnangud ja mille atmosfäärist on raske lahti saada ka hilisemas elus.

Teos annab eheda pildi Rootsi ühiskonnast enne heaoluriigi lõplikku väljakujunemist. Kirjeldused on ausad, vahel brutaalsed, kuid alati detailsed, tuues esile argipäeva nüansid: räpased õued, tülitsevad pered, linna lõhnad ja helid. Keel on samasugune nagu keskkond – toores ja vahetu. Brunneri proosa on tähelepanelik sotsiaalse hierarhia ja kultuurilise identiteedi suhtes, andes sõna neile, kes tavapäraselt kirjanduses tahaplaanile jäävad. Lugu ei pakata sentimentaalsusest, vaid liigub läbi karmide olude, näidates, kuidas keskkond mõjutab inimese kujunemist ning millised jäljed lapsepõlv jätab täiskasvanuea identiteeti.

Ernst Brunner (sündinud 1950) on Rootsi luuletaja ja proosakirjanik, kes on tuntud oma ühiskonnakriitiliste ja autobiograafiliste teoste poolest. Tema loomingule on omane julgus käsitleda keerulisi ja ebamugavaid teemasid, mis puudutavad nii isiklikku kui kollektiivset ajalugu. „Kocksgatan” kuulub Brunneri autobiograafiliste romaanide hulka ning seda peetakse üheks tema olulisemaks teoseks, kuna see annab hääle sotsiaalselt madalama klassi esindajatele Rootsi kirjanduses, säilitades samas isikliku ja poeetilise toonuse. Brunneri tekstid ei pelga vastuolusid, vaid otsivadki tähendusi just seal, kus need on kõige raskemini tabatavad.