Ühe tehiskoera seiklused

Viimane, mis õue tuulduma viidi, oli Tehik. Vaibad ja tekid riputati nööridele, aga meie tehiskoer pandi istuma trepinurgale, nagu oleks ta pärispeni oma kohustuste ja harjumustega. Ta suured kõrvad ja ahukas saba särasid päikesepaistel nagu kuld, eksitades liblikaid, keda sel kaunil ja kuumal päeval hulgaliselt edasi-tagasi saalis. Ta oli küllalt silmatorkav, et äratada uudishimu ka naabri Tullis.