Piibar

Erni Krusteni jutustus „Piibar” viib lugeja tagasi 20. sajandi keskpaiga Eestisse, väikekodanlikku maailma, kus elu kulgeb aeglaselt ja vaiksel omasoodu. Teose peategelane on Piibar – lihtne mees, kelle argine elu ja siseheitlused moodustavad jutustuse tuuma. Sündmused arenevad läbi igapäevaste kohtumiste, kõneluste ja väikeste vahejuhtumite, mille kaudu koorub välja Piibari tegelaskuju sügavam olemus: sisimas kahtlev, eluga rahulolematu, ent samas leppiv ja kohanev inimene. Tema maailmataju on tasakaal erinevate tundmuste vahel, kus melanhoolia põimub irooniaga ja tavaline saab omamoodi eriliseks.

Krusteni stiilile omaselt on ka selles jutustuses olulisel kohal peen psühholoogiline detail ja sisemaailma uurimine. Tegelaste omavaheline läbisaamine, vaikivad mõistmised ja vahel ka rääkimata jäänud mõtted loovad atmosfääri, mis on ühtaegu kodune ja nukker. Kuigi tegevus kulgeb näiliselt aeglaselt ja ilma suurte pööranguteta, süveneb lugeja märkamatult Piibari maailma, kus väiksematelgi sündmustel on oma kaal. Lugu areneb tasapisi, lubades mõtiskleda inimese rolli, üksilduse ja igavuse üle, ent jättes alati ruumi ka mõningaseks soojuseks ja huumoriks.

Erni Krusten oli Eesti proosakirjanik, kelle looming keskendus sageli väikeste inimeste sisemaailma avamisele ning argielu poeetilisele kujutamisele. Tema tekstides kohtab vaikseid konflikte, sisemisi pingeid ja leebeid irooniapuhanguid, mille kaudu autor paljastab inimpsüühika varjatud kihte. „Piibar” kuulub tema hilisemasse loominguperioodi, mil Krusten oli juba vilunud karakterilooja ja vaoshoitud meeleolude kujutaja. Tema jutustused pakuvad lugejale rahulikku, ent samas sügavat pilku Eesti inimesesse ja tema olemisse.