Pekside raamat

Pekside raamat on romaan Peksi perekonna elust alates vaesest maarahvast kuni ajani, mil sõda ja ühiskondlikud muutused nende maailma ümber kujundavad. Lugu liigub mitme aastakümne jooksul ja näitab, kuidas perekonna liikmed kujutlevad oma tulevikku ühtmoodi, kuid tegelikkus ja juhus viivad nad hoopis teistesse suundadesse. Ühe iseloomuliku katkendina kirjeldab teos Peeter Peksit, kes näeb end ette kujutluses pidulikus surisärgis, kuid sureb sinises katkises tööpluusis, ilma et keegi jõuaks teda ümber riietada. See vahe ootuse ja tegelikkuse vahel iseloomustab kogu romaani, kus argised tööd, suhted ja väikesed pettumused määravad tegelaste käekäigu rohkem kui ükski suur loosung. Samal ajal toob raamat lugeja ette elu, kus vaiksete kannatuste kõrvale mahuvad väikesed rõõmud ja järjekindel harjumus edasi elada.

Teos kuulub Eesti sõjajärgse proosa kesksete näidete hulka ja on kirjandusloolistes käsitlustes nimetatud isegi esimeseks nõukogude-aegseks algupäraseks romaaniks, mida on hiljem nimetatud punaromaaniks. Samas häiris kriitikuid, et autor ei allunud täielikult nõutud ideoloogiale: Johannes Semper kirjeldas romaani kui indiviidikeskset ja liigsete ilukirjeldustega teksti, milles ühiskondlik idee jääb tagaplaanile. Romaani keskmes on perekond, mitte partei või programm, ning Peksi suguvõsa saatus antakse edasi pigem üksikisikute sisekonfliktide ja igapäevaste valikute kaudu. Perekonna ja põlvkondade muutuv suhe maaga, tööga ja tulevikuootusega joonistub välja väikeste episoodide kaudu, kus tähtsaks saab see, millise hinna eest oma väärikust ja lootust hoitakse. Ühelt poolt on teos ajastu dokument, teisalt näide sellest, kuidas nõukogude raamides ilmunud romaan võib säilitada eelneva aja kujutamisviisi ja inimeste isikliku mõõtme.

Erni Krusten oli eesti kirjanik, kes kasvas üles Muraste külas aednikuperekonnas ja töötas nooruses ise aianduses, enne kui pühendus kirjutamisele. Kirjandusse tuli ta lühiproosaga, mille puhul on rõhutatud psühholoogilist vaatlust ja eetiliste konfliktide rahulikku, kuid teravat analüüsi. Hiljem kirjutas ta ridamisi romaane, nende seas Mineviku jahil, Org Mägedi armastus, Nagu piisake meres ja Pekside raamat, ning hulga jutukogusid ja lasteraamatuid. Krusten oli osa loovast perekonnast: vend Pedro oli samuti kirjanik, vend Otto karikaturist ning tütar Reet hilisem kirjandusteadlane. Tema loomingut on iseloomustatud kui järjekindlat katset hoida tähelepanu tavalise inimese argipäeval, kus ka ühiskondlikud vapustused jõuavad lugejani läbi konkreetsete inimeste saatuse, mitte loosungite.