Hilised võililled

“Hilised võililled” on Erni Krusteni jutukogu, mis ilmus 1950. aastate lõpul ja mille keskmes on igapäevaelu lihtsad, kuid sügava sisuga lood. Kogumiku jutustused on kantud autorile omasest lüürilisest laadist, kus inimeste elamusi ja sisekonflikte kujutatakse tundliku tähelepanuga. Raamat toob lugejani argiseid tegelasi, kelle elus on olulisel kohal hea ja kurja vastasseis, lootuse ja meeleheite vaheldumine ning inimliku väärikuse otsimine. Jutud seovad endas nii psühholoogilist sügavust kui ka sotsiaalset tundlikkust, mis iseloomustas Krusteni proosat kogu tema loometeel.

Kogumiku pealkiri sümboliseerib elu hilist õitsemist ja inimeseks olemise haprust. Lugude tegevus toimub sageli igapäevases keskkonnas – külas, väikelinnas või koduses ringis –, kuid autor suudab nende väikeste pildikeste kaudu tõsta esile suuremad teemad, nagu inimlik headus, kaastunne ja lootus. Krusten ei paku oma jutustustes dramaatilisi pöördeid, vaid pigem vaikset, kuid mõjuvat sissevaadet inimeste sisemaailma. Tema tegelased on sageli tagasihoidlikud ja vähenõudlikud, ent nende siseilm on sügavalt inimlik ja kõnekas. Nii muutub jutukogu ajastu argipäeva poeetiliseks ja mõtlikuks peegelduseks.

Erni Krusten (1900–1984, sünninimega Ernst Krustein) oli eesti kirjanik, kes alustas kirjanduslikku tegevust 1920. aastatel luule ja lühiproosaga. Ta kujunes isikupäraseks proosameistriks, kelle teoseid iseloomustavad psühholoogiline sügavus, sotsiaalsete ja eetiliste konfliktide käsitlus ning tundlik esteetiline hoiak. Krusten avaldas oma elu jooksul hulga jutte, romaane, lasteraamatuid ja ka näidendeid. Lisaks oli ta aktiivne tõlkija vene keelest. Tema loomingut hinnatakse kui ühelt poolt argipäeva lihtsuse jäädvustajat ja teisalt inimese sisemaailma sügavate vastanduste avajat. “Hilised võililled” on iseloomulik näide tema jutuloomingu küpsest perioodist.