Kui tulevad käod. Valimik loodusluulet

Erni Hiire luulevalimik „Kui tulevad käod” koondab tema loomingu looduslüürilisema poole, keskendudes eelkõige looduse muutlikkusele, aastaaegade vaheldumisele ja inimese suhtele keskkonnaga. Kogu on jagatud temaatiliselt nii, et luuletused moodustavad rütmilise ja meelelise terviku, kus kevade kergus, suve täisküpsus, sügise vaikelu ja talve tardumus loovad emotsionaalselt laetud, ent samas tasakaalustatud meeleolu. Loodust ei kujutata pelgalt taustana, vaid see saab iseseisvaks tegelaseks, mille muutused ja hääled mõjutavad inimtunnetust ja –mõtlemist. Käo motiiv, mis annab kogule pealkirja, esindab siin kevade saabumise sümbolit, kuid ka aega ja igatsust.

Hiire keel on lihtne, kujundlik ja musikaalne, sobitudes hästi nii nooremale kui ka vanemale lugejale. Tema luuletustes leidub rohkesti visuaalseid ja helilisi detaile – udused hommikud, vihmapisarad aknal, puulehtede kahin, lindude häälitsused –, mis annavad edasi eheda looduskogemuse. Samas ei puudu tekstidest sügavam filosoofiline alatoon: loodus ei ole pelgalt vaatlusobjekt, vaid õpetaja ja peegel, mis aitab mõista elu ringkäiku, kaduvust ja inimese kohta maailmas. Luulekogus leidub ka nostalgilisi toone, mälestusi lapsepõlvest ja kodukohast, mis põimuvad looduspiltidega loomulikuks tervikuks.

Erni Hiir oli eesti luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane, kelle looming ulatub 20. sajandi alguskümnenditest nõukogude ajani. Tema stiili iseloomustab selge vormitaju, metriline korrapära ja visuaalse väljendusrikkuse püüdlus. Kuigi tema varasemas loomingus leidub ka sotsiaalset temaatikat, on just loodusluule see, millega ta enim meelde jääb. „Kui tulevad käod” esindab selle loomingu tuuma – vaikse, ent kindlameelse tähelepanelikkuse looduse ja elu suhtes. Hiire tekstides on midagi püsivat ja ajatult rahulikku, mis ei kaota kõlapinda ka aastakümnete möödudes.