Tunnel

Ernesto Sabato romaan „Tunnel“ on psühholoogiline eksistentsialistlik jutustus, mis uurib inimmeele sügavusi, isoleeritust ja arusaamatuse paratamatust. Teose jutustaja on Juan Pablo Castel, Buenos Aireses elav kunstnik, kes tapab naise, kelle suhtes ta on arendanud kinnisidee. Romaan algab ülestunnistusega mõrvast ja kulgeb sisemonoloogina, milles Castel püüab lahti harutada, kuidas ja miks selline tegu aset leidis. Tema vaatepunktist avaneb lugejale isoleeritud, neurootiline maailm, kus tõelise kontakti saavutamine kellegi teisega tundub võimatu.

Casteli kinnisidee keskmes on naine nimega María, kelle ta usub olevat ainus inimene, kes suudab mõista tema kunsti ja sellega ka teda ennast. Nende omavaheline suhe on täis vahelduvat lähedust ja võõrandumist, armukadedust ja lootust, mille taustal Casteli vaimne seisund üha rohkem laguneb. Tema sisekõne on täis analüüse, kahtlusi ja pingelisi arutlusi, milles põimuvad loogika ja tunnetus, aga ka järjest süvenev paranoia. Sabato suudab hoida lugejat kogu aeg Casteli intensiivses, peaaegu klaustrofoobses vaates, luues seeläbi tugeva eksistentsiaalse pingevälja, kus tõde ja hullus on eristamatult segunenud.

Ernesto Sabato (1911–2011) oli Argentina kirjanik ja füüsik, kelle loomingus on olulisel kohal inimese sisemaailma ja moraalsete valikute analüüs. „Tunnel“, tema esikromaan, ilmus esmakordselt 1948. aastal ja pälvis kohe tähelepanu nii Ladina-Ameerikas kui Euroopas. Romaan on sageli asetatud eksistentsialistliku kirjanduse kõrvale, võrreldes Albert Camus' ja Jean-Paul Sartre'i teostega. Sabato proosa on tihe, mõttetihe ja emotsionaalselt koormatud, pakkudes sügavat sissevaadet inimeksistentsi habrastesse ja kõhedatesse piiridesse.