Väikesed metslased

„Inimese anatoomia ja füsioloogia. Õpik VIII klassile” koondab üheks tervikuks põhiteadmised organismi ehitusest ja talitlustest ning seob need kooli ainekava loogilise järjekorraga. Teos alustab üldpildist, kus inimene nähakse ühtse süsteemina, ja liigub kehaosade ning elundkondade kaupa detaili: luu- ja lihaskond, vereringe, hingamine, seedimine, aine- ja energiavahetus, eritus, nahk, sisesekretsioon ja närvisüsteem. Iga peatükk toob esmalt mõiste ja funktsiooni, seejärel näiteid, mille kaudu õpilane seob nähtuse igapäevase kogemusega (pulsi ja hingamissageduse muutus, toidu teekond, lihastööga seotud väsimus). Skeemid ja joonised annavad struktuurile kuju ning rõhutavad seoseid: kuidas kude moodustab elundi, elund elundkonna ja elundkonnad koos tervikliku organismi. Nii kujuneb raamistik, milles fakt ei jää eraldiseisvaks, vaid paigutub põhjus-tagajärg ahelasse.

Õpik on kirjutatud kasutamiseks tunnis ja iseseisval kordamisel. Tekst hoiab lauseehituse sirge ning toetub korduvatele töövõtetele: loe määratlus, vaata skeemi, märgi võtmesõna, kontrolli järeldust. Kordamisküsimused või lühikesed ülesanded kinnitavad peatüki sõlmi; tabelid ja loetelud koondavad võrdlused (näiteks gaasivahetuse etapid, närvisüsteemi ja sisenõrenäärmete rollid). Eri süsteemid liituvad peatükkide ristviidetega, et näidata, kuidas muutus ühes kohas toob nihke teises. Lõpupoole puudutatakse kasvava organismi eripära: mis vahet teeb vanus koormustaluvusele ja taastumisele ning kuidas kujunevad harjumused, mis hoiavad tervist. Väljaanne rõhutab mõõtmist ja vaatlust kui teadmise alust: õpilane saab siduda loetu omaenda tähelepanekuga ning õpetaja saab tunnis näidata, kuidas järeldus sünnib nähtuse kirjeldusest, mitte vastupidi. Nii on raamat ühtaegu käsiraamat ja teekaart, mille abil teha kursuse lõikes selgeks, mis on mõiste, mis on seos ja mis on tõend.

Õppija jaoks on teose tuum süsteemsus. Ükskõik, kas võtta ette vereringe, seedimine või närvitalitlus, püsib rütm sama: ehitus → ülesanne → koostöö teiste süsteemidega → väike kontroll. Selline jada vähendab juhuslikke lünki ja aitab enne eksamit või tasemetööd koostada kordamisplaani: valida igast peatükist põhiskeem, kaks tüüpilist küsimust ja üks lühike arvutus või võrdlustabel. Õpetaja leiab peatükkidest tahvlinäidete materjali ja saab sellest ehitada tunni skeemi, kus pilt, termin ja praktiline näide toetavad üksteist. Raamat ei taotle eriefekte, vaid usaldab selget ülesehitust ja nähtustevahelist sidusust; sellest sünnib õpivahend, mis hoiab fookuse olulisel ja viib õpilase samm-sammult nüüdisaegse füüsikalise-bioloogilise maailmapildi eeldusteni: keha on süsteem, mida saab vaadelda, mõõta, kirjeldada ja põhjendada.