Ja päike tõuseb

Ernest Hemingway romaan „Ja päike tõuseb” on autori esikteos, mis ilmus esmakordselt 1926. aastal ja pälvis kiiresti laialdase tähelepanu. Raamat keskendub nn kadunud sugupõlve kujutamisele – noortele, kes olid läbi teinud Esimese maailmasõja ning kaotanud usu püsivatesse väärtustesse ja tulevikku. Teose tegevus toimub peamiselt Pariisis ja Hispaanias, kus rändavad peategelased elavad boheemlaslikku elu, otsides meelelahutust, sõprust ja identiteeti. Hemingway annab edasi nii ajastu hingeseisundit kui ka individuaalseid püüdlusi, mille taustaks on sõjajärgse Euroopa rahutus ja väsimus.

Lugu toob esile sõjast räsitud, ent elu jahtiva põlvkonna, kelle igapäevaelu täidavad joomingud, armulood ja spordinaudingu otsingud. Erilise koha loos leiavad härjavõitlused ja pidustused Hispaanias, kus peategelased loodavad leida midagi ehedamat ja tõelisemat kui nende igapäevane tühjus. Hemingway stiil on napp ja täpne, luues realistlikke stseene ja teravalt visandatud dialooge, mis annavad tegelaste sisemisele tühjusele ja katkendlikule lootusele jõulise väljundi. Romaanist kujunes omamoodi põlvkonnadokument, mille tegelased said „kadunud põlvkonna” sümboliks.

Ernest Hemingway (1899–1961) oli Ameerika kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat ja üks 20. sajandi mõjukamaid proosameistreid. Tema loomingut iseloomustab lakooniline stiil, mille kaudu ta suutis väljendada nii inimeste sisemist traagikat kui ka elujõudu. Hemingway elas ja kirjutas mitmel pool maailmas, olles tegev nii ajakirjaniku, sõjakirjasaatja kui ka kirjanikuna. „Ja päike tõuseb” tähistas tema läbimurret rahvusvahelises kirjandusmaailmas ning pani aluse tema hilisemale kuulsusele. Teosest kujunes klassika, mis kõnetab lugejaid oma põlvkonnatunnetuse ja ajatu inimliku otsingulisusega.