Francis Macomberi üürike õnn

Raamat „Francis Macomberi üürike õnn“ koondab Ernest Hemingway novelle, mis annavad läbilõike tema jutustamislaadist ja teemaderingist. Kogumikus leidub nii lühemaid kui ka pikemaid tekste, milles autor keskendub inimese ja maailma pingestatud suhtele, igapäevaelu varjatud draamadele ning eksistentsiaalsetele hetkedele. Nimilugu jutustab safaril aset leidvast sündmustikust, kus julguse ja hirmu piir muutub surma läheduses hägusaks. Lisaks sellele leiab lugeja teosed, mis avavad Ameerika väikelinnade ja maapiirkondade elu, sõdadega seotud mälestusi ning isiklikke pingeid, mis kerkivad esile nii peresuhetes kui ka juhuslikes kohtumistes.

Kogumikus on esindatud mitmed Hemingway loomingulised perioodid ja erinevad avaldamistsüklid, näiteks osad novellid pärinevad kogudest „Mehed naisteta“ ja „Võitja ei saa midagi“. Tekstid, nagu „Maailma pealinn“, „Vanamees silla juures“, „Doktor ja doktori naine“ või „Sõduri kodu“, käsitlevad sõja, rännaku ja argielu teemasid, sageli nappide dialoogide ja tiheda kujundikeele kaudu. Märkimisväärsed on ka lood „Suusakross“, „Poksimeister“ ja „Kolm päeva raju“, kus spordivõistluste ja looduse kujutamine muutub inimliku sisepingestatuse peegelduseks. Läbi kogu valiku on tunda Hemingwayle omast lakoonilisust ja püüdu jõuda väikeste detailide kaudu inimelu suurte küsimusteni.

Ernest Hemingway (1899–1961) oli ameerika kirjanik, kelle teosed kuuluvad 20. sajandi maailmakirjanduse olulisemate hulka. Tema loomingu keskmes on sageli sõja ja rahu, elu ja surma piiripealsed olukorrad ning inimese sisemine tugevus või nõrkus nende ees. Hemingway töötas ajakirjanikuna, osales Esimeses maailmasõjas ja Hispaania kodusõjas ning reisis palju Euroopas ja Aafrikas. Ta sai tuntuks romaanidega „Ja päike tõuseb“, „Hüvasti, relvad!“, „Kellele lüüakse hingekella“ ja „Vanamees ja meri“, millest viimane tõi talle ka Nobeli kirjandusauhinna. Tema novellid, mida peetakse tema loomingu tuumaks, on mõjutanud lugematuid autoreid oma lakoonilise stiili ja täpsete detailidega.