Magamata ööd

Erika Esopi teos „Magamata ööd“ on kogumik lühemaid jutustusi ja mälestuslikke killukesi, milles põimuvad isiklik kogemus, elu varjatud tahud ja igapäevasuse vaikne ilu. Tekstide keskmes on naine, kelle sisemonoloogid ja tähelepanekud avavad vaata et märkamatult argipäeva kihtide all peituvaid pingeid ja vaikseid lootusi. Ööd, mil uni ei tule, annavad ruumi mõtisklustele – möödunud elust, inimestest, kes on jäänud või lahkunud, ning nendest hetkedest, mis on kujundanud identiteeti. Autor ei esita suuri sündmusi, vaid jäädvustab elu kulgemise, katkemised ja uuesti algused vaikses rütmis.

Jutustustes peegelduvad aastakümnete pikkused elukogemused, mis on talletatud nappide, ent täpsete sõnadega. Peategelasteks on enamasti naised, kes seisavad silmitsi üksinduse, vananemise, ootuste või lihtsalt mõistmisvajadusega. Magamata ööd muutuvad jutustuses metafooriks eluetappidele, mil inimene vaatab tagasi, hindab tehtut ja mõtleb sellele, mis on veel ees. Esop ei dramatiseeri, vaid kuulab, mõistab ja laseb ka lugejal hetkeks peatuda. Lood toovad esile aja mõju inimese meelele, kehale ja mälule ning selle, kuidas ka kõige vaiksemates hetkedes võib peituda tähendus.

Erika Esop oli eesti autor, kelle looming on valdavalt seotud elulähedaste ja sageli autobiograafiliste ainestikega. Tema kirjutamislaadis on rahulik süvenemine ja tähelepanu väikestele detailidele, mis räägivad laiemalt kui esmapilgul paistab. „Magamata ööd“ esindab tema küpset perioodi, mil elukogemus ja tundlikkus on saanud keeleliseks vormiks. Ta ei püüa õpetada ega hinnata, vaid vaatleb inimest, kes elab, mäletab ja ootab – vaiksel, ent kõneka häälel. See kogumik on tunnistus autorist kui tähelepanelikust kuulajast, kellele ka kõige vaiksem mõte väärib ärakuulamist.