Jõhvikavärvija

Erika Esopi „Jõhvikavärvija” on jutukogu, milles koonduvad lood, mis käsitlevad argielu seiku tundliku tähelepanekuga. Kuigi teos ei paku mahukat narratiivi ega ulatuslikku tegevustikku, on iga jutt üles ehitatud kompaktselt, toetudes selgele olukorrale, mille kaudu autor uurib inimese ja keskkonna, mineviku ja oleviku või vaikimise ja sõnade vahelisi suhteid. Esopi stiil on vaoshoitud ja täpne, rõhutades sageli väikeseid detaile, mis loovad sügavama tähenduse. Pealkirjalugu „Jõhvikavärvija” on samuti üles ehitatud lihtsale tegevusele, mille taustal joonistub välja tugevam alatoon – kas mälestus, igatsus või vastuolu.

Kogumiku tekstid ühendab sisemine vaikus, milles ilmneb karakterite tagasihoidlikkus ja vaoshoitud sisemaailm. Esop keskendub enamasti naiskarakteritele või laste vaatenurgale, tuues esile tundeid, mis jäävad väljendamata, ent on seejuures määrava tähendusega. Paljud lood põhinevad meeleolul ja hetkedes peituval pingel, mitte sündmustikus. Nii loob autor atmosfääri, kus lihtne tegevus – olgu see korilus, vestlus või ootamine – saab sümboliväärtuse. „Jõhvikavärvija” kuulub nende jutukogude hulka, mis ei mõju kohe rabavalt, vaid avaldavad mõju vaikselt ja järelemõtlemist ergutades.

Erika Esop (1927–2011) oli eesti proosakirjanik, kelle loomingut iseloomustavad tagasihoidlik jutustamisviis ja keskendumine igapäevaelu nüanssidele. Tema tekstid liiguvad enamasti argise ja poeetilise piiril, püüdes jäädvustada hetki ja meeleolusid, mis sageli jäävad kirjanduses tähelepanuta. Esopi teosed ei olnud kunagi pealetükkivad, kuid pakkusid lugejale mõtestatud vaikust ja võimalust süveneda. „Jõhvikavärvija” on hea näide tema käekirjast – lakooniline, kuid sisemiselt tihe –, kuuludes eesti novellikirjanduse vähem tuntud, kuid püsivalt väärtuslikku kihistusse.