Mees majakas

Erik Valeuri romaan „Mees majakas“ on atmosfääriline ja mitmekihiline jutustus, mille keskmes seisab vana tuletornivaht ja rannikuküla suletud kogukond Taani saarestikus. Lugu avaneb aegamisi, kihthaaval, viies lugeja nii minevikku kui olevikku, kus üksikute inimeste elulood hakkavad moodustama laiemat mustrit. Majakas kui tegevuspaik sümboliseerib nii valgust ja nähtavust kui ka isolatsiooni ja vaikust – raamatu põhitoone kujundavadki üksindus, mälestused ja vaikiv süütunne, mis on aastatega kivistunud vaikusekihiks väikese kogukonna kohale.

Peategelane elab saarel tagasihoidlikult ja eraldatult, kuid tema minevikus on sündmusi, mis seovad teda teiste külaelanikega rohkem, kui esmapilgul paistab. Ühe lapse kadumine aastaid tagasi toob taas päevavalgele vanad saladused, vaikimisi kokkulepped ja isiklikud tragöödiad. Romaan ei paku kiiret tegevust ega klassikalist kriminaalse lahenduse rütmi, vaid keskendub pigem psühholoogilisele pingele, tegelaste sisemistele heitlustele ning sellele, kuidas kollektiivne vaikimine võib kujuneda sama määravaks kui otsene tegu. Valeur seob erinevate inimeste lood tundliku täpsusega, lastes aeglaselt kooruda süü, häbi ja kahetsuse kihid.

Erik Valeur (sündinud 1955) on Taani ajakirjanik ja kirjanik, kelle loomingule on iseloomulik sotsiaalne närv ja emotsionaalne sügavus. Enne ilukirjandusse pöördumist töötas ta uuriva ajakirjanikuna, mille mõju on tunda ka tema romaanides – detailide täpsuses ja ühiskondliku tunnetuse teravuses. „Mees majakas“ järgib tema eelnevate teoste jooni, kuid on ühtlasi intiimsem ja meditatiivsem, keskendudes väikese maailma sisemisele pingele ja üksikisiku vastutusele vaikuses ja tegudes. See on romaan ajast, mäletamisest ja sellest, kuidas valgus majakast ei ulatu alati sisemiste varjudeni.