Rannal õitseb kibuvits

Erik Tohvri romaan „Rannal õitseb kibuvits” viib lugeja 1949. aasta märtsiküüditamise järgsetesse aegadesse, mil tuhandete inimeste elud Eestis pöördusid jäädavalt. Teose keskmes on Saima, kes kaotab küüditamise käigus oma vanemad ja satub kasulapseks üksikusse rannatallu. Seal kujundavad tema elu kasuvanemate karmid tõekspidamised, mida saadavad ebausk ja vaimupimedus. Noor tüdruk peab kasvama keskkonnas, kus toetust napib, ning juba enne täisealiseks saamist seisab ta silmitsi uue kaotusega – ka kasuvanemad surevad. See sunnib teda iseseisvalt maailma avastama ja oma teed otsima.

Romaan näitab peategelase kujunemislugu, kus raskused ja kaotused loovad pinnase sisemise tugevuse ja trotsi tekkeks. Saima tulevik paistab esialgu tumedana ja paratamatu allakäiguna, ent juhuslik kohtumine toob pöörde. Just soov murda välja talle määratuna näivast saatusest aitab tal avastada oma sisemised väärtused ning leida jõudu edasi liikumiseks. Lugu on kantud realistlikust olustikukirjeldusest ja Tohvrile omasest inimliku saatuse lahtikirjutamisest, mis peegeldab ühe väikese inimese kogemuses terve põlvkonna rasket ajalugu.

Erik Tohvri (1929–2019) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks eeskätt oma realistlike ja elulähedaste romaanidega. Ta alustas kirjutamist pensionipõlves, kuid tema teosed saavutasid kiiresti suure lugejamenu. Tohvri looming keskendub sageli tavaliste inimeste lugudele, kus peegeldub nii ajalooline taust kui ka inimlikud väärtused – visadus, lootus ja kohanemine muutuvate oludega. „Rannal õitseb kibuvits” on üks neist teostest, mis ühendab ajaloolise trauma ja isikliku elutee, pakkudes lugejale nii ajastu realistlikku pilti kui ka psühholoogiliselt tundlikku jutustust.