Irdabielu

Erik Tohvri romaan „Irdabielu“ vaatleb elu- ja kooseluvormide muutumist kaasaegses Eestis, keskendudes inimestevahelistele suhetele, mis ei mahu enam traditsiooniliste abieluraamide sisse. Teose peategelasteks on küpses eas mehed ja naised, kelle elud on toonud nad olukordadesse, kus üksindus, varasemad läbielamised või praktilised kaalutlused viivad neid uue, paindlikuma kooseluviisini. See pole ametlik ega kirjalikult fikseeritud suhe, vaid nn „irdabielu“ – elu kahe inimese vahel, mis baseerub kokkulepetel, usaldusel ja sageli vaikival mõistmisel. Romaanis käsitletakse ka hirmu läheduse ja kaotuse ees ning seda, kuidas ajalugu – isiklik ja ühiskondlik – jätkab inimeste otsuste mõjutamist ka hilises eas.

Tohvri keskendub inimsuhete realistlikule kujutamisele, kus emotsioonid, nagu pettumus, leppimine, turvatunne ja hoolimine, avalduvad läbi vaiksete hetkede ja mõõdukate dialoogide. Olulisel kohal on argipäev – ühised toimetused, igapäevane hoolitsus, möödarääkimised ja aktsepteerimine. Tohvri tegelased ei ole idealiseeritud, vaid kannavad endas elu kulgu koos selle rõõmude ja paratamatute loobumistega. Samuti kerkivad esile peresuhete nihked, kui täiskasvanud lapsed ei mõista või ei aktsepteeri vanemate uusi elukorraldusi. Autor käsitleb neid teemasid tagasihoidliku, ent tähelepaneliku pilguga, pakkudes lugejale mõtteainet selle kohta, mis on kooselu tähendus siis, kui nooruse kirglikkus on asendunud tasakaalustatud lähedusega.

Erik Tohvri (kodanikunimega Enn Nõu, sündinud 1933) on viljakas eesti proosakirjanik, kes on tuntud oma rahuliku, elujaatava ning tavainimese kogemusele keskenduva kirjutamislaadi poolest. Tema teosed käsitlevad tihti argiseid teemasid – perekonda, vananemist, üksindust, hoolimist ja kaotust – ning seda viisil, mis võimaldab laial lugejaskonnal ennast tegelastes ära tunda. „Irdabielu“ kuulub tema hilisemasse loomingusse, kus autor on üha enam keskendunud elukogemusele ja inimpsühholoogia vaiksematele tasanditele. Tohvri kirjutamisstiil on lihtne, ent siiras, ja selles peitub ka tema teoste püsiv võlu: ta ei püüa lugejat raputada, vaid mõistab ja kuulab oma tegelasi.