Elupõletajad

Erik Tohvri romaan „Elupõletajad“ on eriline teos, kuna autor ise pidas seda oma viimaseks raamatuks. Tekstis käsitletakse elu ürgset jõudu – inimlikku kirge ja seksuaalsust – kui midagi, mida ei saa üksnes kirjeldada, vaid mida tuleb ise kogeda. Tohvri läheneb sellele teemale ausalt ja otsekoheselt, rõhutades, et just inimloomuse tundepõhine külg on see, mis paneb maailma liikuma. Teos tõstatab küsimuse, kuidas iha ja kirg avalduvad erinevates eluetappides ja millisel moel nad kujundavad inimeste käitumist ja valikuid. Selles peitubki autori katse avada lugejale inimloomuse sügavamad kihistused.

Romaani võib pidada ka omamoodi eksperimendiks – kas kirjanikul, kes on jõudnud kõrgesse ikka ja silmitsi raske tervisemurega, jätkub veel loomingulist jõudu, et puudutada lugejaid. Tohvri sõnade järgi oli ta varasemates romaanides seda teemat käsitlenud pigem möödaminnes, kuid „Elupõletajates“ püüdis ta läheneda sellele kesksemalt, luues romaani, mis uurib kirge kui elujõu ja samas hävitava jõu vastandlikke külgi. Teos avab lugejale, kuidas inimlikud ihad ja tunded võivad kujundada elu radikaalselt, viies nii lähedustunde kui ka hävinguni.

Erik Tohvri (kodanikunimega Hans-Erik Laansalu, 1933–2021) oli üks Eesti loetumaid kirjanikke, kes sai tuntuks eelkõige oma lihtsas ja elulähedases stiilis romaanidega. Tema teosed keskendusid sageli argistele, kuid sügavalt inimlikele teemadele – armastus, sõprus, perekond ja põlvkondadevahelised suhted. Tohvri kirjutas kümneid romaane, millest paljud saavutasid suure lugejamenu, näiteks „Nõiduse õpilane“, „Ainus võimalus“ ja „Kodutute küla“. Ta oli viljakas autor, kelle loomingut saatsid nii kriitika kui ka rahva armastus, ning tema raamatud jäid paljudele pakkuma äratundmisrõõmu ja lohutust. „Elupõletajad“ on tema loomingulise tee väärikas ja isiklik kokkuvõte.