Tuultest tõugatud

Erik Schmidti „Tuultest tõugatud“ on mälestusteraamat, milles autor vaatleb elu paguluses, isiklikke rännakuid ning kunstnikuks kujunemise teed. Raamat ei paku klassikalist kronoloogilist elulugu, vaid liigub episooditi ajas ja ruumis – lapsepõlv Eestis, sõjapõgeniku aastad Rootsis, kunstnikuelu Euroopas. Schmidt ei kirjelda üksnes väliseid sündmusi, vaid mõtestab neid ka sisemiste seisundite kaudu: igatsus, kuulumatus, mälu ja loomingulisus on läbivad teemad. Oluline osa on kohtumistel inimestega, kes on jätnud jälje autori ellu ja mõttemaailma – kunstnikud, kirjamehed, õpetajad, sõbrad ja juhuslikud kaasteelised.

Teoses põimuvad kirjanduslik väljendusviis ja visuaalne tundlikkus. Schmidt, ise maalikunstnik, kirjeldab ümbrust ja meeleolusid detailirohkelt ja peene värvitajuga. Tema tekstides on tunda vaimset ja kultuurilist kihistust – ta ei keskendu pelgale faktiülekandele, vaid ehitab üles atmosfääri, mis kannab nii eksistentsiaalset kui esteetilist mõõdet. Paguluse motiiv ei ole raamatus käsitletud üksnes traagilisena, vaid ka kui seisundit, mis avardab isiklikku ja kunstilist perspektiivi. Tuultest, mis inimest liigutavad ja vormivad, saab Schmidti tekstis metafoor nii elu juhuslikkusele kui ka vaimsele püsivusele.

Erik Schmidt (1925–2014) oli eesti päritolu kunstnik, kes pages Teise maailmasõja ajal Rootsi ja rajas hiljem endale tunnustatud koha Euroopa kunstielus, eriti Prantsusmaal. Tema looming, mis ühendab põhjamaist vaoshoitust ja lõunamaist värvitunnetust, on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu. Kirjanikuna on Schmidt jäänud pigem intiimseks autoriks, kelle tekstid avanevad aeglaselt ja eeldavad lugejalt keskendumist. „Tuultest tõugatud“ on oluliseks osaks tema vaimsest pärandist – raamat, mis dokumenteerib nii ajalugu kui isiklikku teekonda, olles ühtlasi ka mõtlik peegeldus kuuluvusest, loomingust ja inimese sisemisest ruumist.