Rännakud enne koitu

Erik Schmidti „Rännakud enne koitu“ on mälestuslik jutustus, mis põimib endas autobiograafilise koge­muse, kultuuriloolise pilgu ja rändaja sisekaemuse. Autor viib lugeja kaasa ajas ja ruumis – läbi sõjaeelse Eesti, sõjakeerisesse sattunud Euroopasse, Rootsi vahepeatuse ja seejärel edasi Lõuna-Ameerikasse. Rännak ei tähenda siin ainult füüsilist liikumist ühest kohast teise, vaid ka teekonda identiteedi, vaimsuse ja isikliku küpsemise suunas. Tekst on poeetiline ja mõtisklev, olles samal ajal konkreetne ja visuaalselt rikas, peegeldades autori tausta maalikunstnikuna.

Schmidti elukäik, mida raamatus jälgitakse, ei järgi sirgjoonelist liikumist ega keskendu pelgalt välistele sündmustele. Suur osa „Rännakutest“ toimub mõtte- ja tundemaailmas – sõja laastatud Euroopa kõrval on tähtsal kohal sisemised muutused, mälestused kodumaast, kohtumised võõraste kultuuridega ja kunstnikuks olemise püüdlus keset ebakindlust. Lõuna-Ameerika lood, eelkõige Venezuela periood, toovad esile elukeskkonna teravuse ja looduse karmi ilu, aga ka sisemise selguse, mida autor seal saavutama hakkab. Schmidti kirjutamisviis on tähelepanelik ja luuleline, sageli kujundlik, kuid samas ka täpne ja introspektiivne.

Erik Schmidt (1925–2014) oli eesti päritolu kunstnik ja kirjanik, kes elas suure osa elust eksiilis, peamiselt Rootsis ja Venezuelas. Tema kirjanduslik looming on tihedalt seotud isikliku elukogemusega ning kujuneb sageli rände ja juurtetuse temaatika ümber. „Rännakud enne koitu“ on mitte ainult ühe elu lugu, vaid ka 20. sajandi eestluse peegeldus pagulase vaatepunktist. Teos on vaikne ja süvenev, sobides lugejale, kes otsib isiklikku, ent ajalooteadvusega laetud proosat, kus elu mõtestatakse rände, kunsti ja sisemise hääle kaudu. See on raamat, mille rütm on aeglane, kuid sügav – nagu koit, mis saabub pikkamisi.