Vilistav eesel. Valimik följetone

Erik Püvi „Vilistav eesel“ on följetonivalimik, mis koondab autori satiirilisi ja humoristlikke tähelepanekuid nõukogudeaegsest ühiskonnaelust. Tekstide keskmes on igapäevaelu absurdsed olukorrad, kus argipäevased tegelased satuvad vastakuti jäiga süsteemi, liialdatud ametliku tubliduse või inimliku rumalusega. Püvi kujutab oma tegelasi sageli groteskse prisma kaudu, kuid säilitab seejuures ka inimliku soojuse ja äratundmisrõõmu. Följetonide vorm – lühike, lööv, satiiriline kirjutis – sobib hästi Püvi kirjutamisstiiliga, kus iga lugu on terava lõpupöörde või mõttelise puändiga. Tema tekstid ei morjenda, vaid torkavad – seejuures peenelt, mitte jõuliselt.

Valimikus vaadeldakse erinevaid eluvaldkondi: ametnike arglik alalhoidlikkus, tarbijate ja teenindajate vastastikune vääritimõistmine, plaanikohustuste absurdid ja sotsiaalse „eesrindlikkuse“ liialdused. Püvi tegelased on tihti koomilised just seetõttu, et nad püüavad liiga agaralt sobituda süsteemi raamidesse, tõstes esile käitumismustrid, mida valitsev kord soosis. Samas on autoril oskus mitte libiseda moraalilugemiseks – ta jääb vaataja ja kirjeldaja rolli, lastes lugejal ise otsustada, kus lõpeb naer ja algab kriitika. „Vilistav eesel“ ei ole ainult naljaraamat, vaid ka ajastut peegeldav dokument, mis osutab, millist rolli mängis huumor avalikus arutelus ajal, mil otsene kriitika oli piiratud.

Erik Püvi tegutses aastakümneid huumoriajakirja „Pikker“ kaastöölisena ning oli tuntud oma oskuse poolest siduda teravmeelne väljendus ja ühiskonnakriitiline sisu. Tema följetonid olid äratuntavad nii keelelise täpsuse kui rütmilise ülesehituse poolest. Püvi stiil kujunes ajale omaselt vihjavaks, kasutades irooniat ja liialdust, et juhtida tähelepanu ebatõhususele, silmakirjalikkusele või lihtsalt inimlikule narrusele. „Vilistav eesel“ esindab eesti huumorikirjanduse seda osa, mis andis lugejale võimaluse naerda süsteemi üle selle sees olles – vaikselt, aga sihikindlalt.