Mälestused. Meenutusteraamat autori kujunemisest …

Erich Tarkpea teos „Mälestused“ on ideoloogiliselt suunatud meenutusteraamat, milles autor kirjeldab oma kujunemislugu ning teekonda aktiivseks võitlejaks töörahva võimu eest Eestis. Tegemist on tüüpilise nõukogude-aegse eluloolise kirjandusega, mille keskmes on isiklik kogemus, kuid mille rõhuasetus asub kollektiivsel võitlusel ja marksistlik-leninliku maailmavaate kinnistamisel. Tarkpea eesmärk pole üksnes meenutada, vaid ka anda eeskuju – näidata, kuidas ühest noorest inimesest saab teadlik ja kindlameelne kommunistlik tegelane, kes seob oma elu ja tegevuse parteilise võitluse ning klassihuvidest lähtuva maailmakäsitlusega.

Raamatus on olulisel kohal 1920.–1930. aastate Eestis aset leidnud sotsiaal-majanduslikud olud, töölisliikumise areng ning hilisemad poliitilised muutused, mis viivad lugeja autori osaluse kaudu sügavamale tolleaegse vasakpoolse liikumise sisemisse ellu. Tarkpea kirjeldab oma osalust salajastes koosolekutes, kontaktide loomist mõttekaaslastega, poliitilise tegevuse riske ja repressioone. Autori tekstis põimuvad üksikisiku kogemused klassivõitluse üldise loogikaga, rõhutades ajaloo kulgemise paratamatust töörahva võidu suunas. Stiililt on tekst vaoshoitud, faktirohke ja selgelt ideoloogiliselt raamestatud, toetudes sotsialistliku realismi kirjutustraditsioonile.

Erich Tarkpea (1906–1980ndad) oli üks neist isikutest, kelle elulugu nõukogude Eestis esitati kui eeskuju ideelise pühendumuse ja klassitruuduse kehastusena. Tema mälestusteraamat ilmus 1980. aastate alguses, ajastul, mil selliste isikulugude kaudu püüdeldi ajaloolise järjepidevuse loomise ja parteilise truuduse väärtustamise poole. „Mälestused“ sobitus sellesse suunda kui representatiivne näide eluloolisest jutustusest, mis kinnistas arusaama töörahva kangelaslikust võitlusest ja isikliku elu pühendamisest suuremale eesmärgile. Teos on oma ajastu dokument, mis kõneleb rohkem maailmavaatest ja ideoloogilisest ülesandest kui individuaalsest eneseavastusest.