Must obelisk 1. osa

Päike paistab hauasambafirma Heinrich Kroll & Pojad kontoriruumi. On 1923. aasta aprill ja äri läheb hästi. Kevad pole meid jänni jätnud, me müüme hiilgavalt ja jääme seeläbi vaeseks, aga mis me parata saame - surm on halastamatu ja vältimatu ning inimese lein nõuab juba kord liivakivist, marmorist ja, kui süütunne või pärand on märkimisväärne, siis koguni kallist, igast küljest poleeritud rootsi graniidist monumenti. Matusetarvetekaupmeestele on sügis ja kevad parimad aastaajad - siis sureb inimesi rohkem kui suvel ja talvel -, sügisel sellepärast, et mahlad kaovad ja kevadel sellepärast, et nad ärkavad ja hävitavad nõrgestatud keha nagu liiga jäme taht liiga peenikest küünalt. Vähemalt väidab nõnda meie kõige agaram agent, linnakalmistu hauakaevaja Liebermann, ja tema peab seda teadma; ta on kaheksakümneaastane, matnud üle kümne tuhande surnukeha ning ostnud hauasammaste pealt saadud komisjonitasu eest jõe äärde aia ja forellikasvandusega maja ning elukutse tõttu on temast padujoodik saanud. Ainus, mida ta vihkab, on linna krematoorium. See on kõlvatu konkurents. Ka meie ei salli seda. Urnide pealt ei teeni midagi.