Lissaboni öö

Erich Maria Remarque’i romaan „Lissaboni öö“ viib lugeja Teise maailmasõja eelsesse Euroopasse, kus poliitilised tagakiusamised, pagulus ja lootusetus määravad paljude saatuse. Teose keskmes on Saksamaalt põgenenud opositsiooniline ajakirjanik, kes ootab Lissabonis viisat, mis lubaks tal Ameerikasse pääseda. Portugali pealinn, mille kaudu paljud teisedki sõjapõgenikud püüavad turvalisemasse maailma edasi liikuda, muutub sümboolseks viimase lootuse paigaks – ajutiseks peatuspunktiks ajaloo pöörises. Raskepärane ootuse õhustik ja väljavaatetus loovad teosele iseloomuliku pineva ja samas lüürilise meeleolu.

Romaani käigus kujuneb keskseks teljeks peategelase suhe salapärase ja traagilise saatusega naisega, kes samuti otsib väljapääsu mineviku varjudest. Nende tutvusest areneb tundehell, kuid määratud armastus, mis pakub mõlemale ajutist lohutust, ent ei suuda päästa neid maailma loogikast, kus kaotused kaaluvad üles võidud. Läbi lühikeste kohtumiste, kõneluste ja sisemonoloogide kujutab Remarque pagulaste sisemist üksindust ning eksistentsiaalset ängi, mida ei leevenda ka soojad ööd Lissabonis ega unistus tulevikust Ameerikas. Romaanis segunevad traagika ja lootus, küünilisus ja õrnus, viha ja leppimine, luues rikka sisemaailmaga tegelaskujud, kelle kaudu käsitletakse paguluse kui seisundi psühholoogilist mõju.

Erich Maria Remarque (1898–1970) oli saksa päritolu kirjanik, kes sai tuntuks romaaniga „Läänerindel muutuseta“. Tema loomingus põimuvad sõjakogemused, pagulaste elu ning inimsuhete habras loomus. Paljud tema teosed, sealhulgas „Lissaboni öö“, baseeruvad isiklikel kogemustel ja tähelepanekutel Euroopast, mille kaudu ta käsitleb kaotust, võõrandumist ja lootust uuele algusele. Remarque’i jutustamislaadile on omane tundlik detailitaju ja sügavalt humanistlik hoiak, mille kaudu ta loob ajastu portree, mis kõnetab ka tänapäeva lugejat.