Lissaboni öö

Erich Maria Remarque’i romaan „Lissaboni öö” (saksa keeles *Die Nacht von Lissabon*) on lugu põgenemisest, armastusest ja lootusest maailmasõja varjus. Tegevus leiab aset 1942. aasta Portugalis, kus Lissabonist on saanud viimaseid põgenemistee võimalusi pakkuv sadam Teise maailmasõja eest Euroopast lahkuda soovijatele. Peategelaseks on nimetu mees, saksa emigrant, kes satub sadamas tundmatu mehe – Josef Schwarzi – jutule. Schwarz pakub talle haruldast võimalust: laevapilet Ameerikasse, pass ja raha, kui ta vaid kuulab ära tema loo. Nii algab ühe öö jooksul aset leidev jutustus sellest, kuidas Schwarz ja tema abikaasa põgenesid Saksamaalt läbi okupeeritud Euroopa, kuni nad jõudsid Lissaboni.

Romaan on üles ehitatud raamjutustusena, kus ühe mehe eksistentsiaalne seisund ja teise mehe elulugu põimuvad intensiivseks kirjanduslikuks dialoogiks. Schwarz räägib oma armastusest Heleni vastu, nende pidevatest ohtudest, peitmisest, identiteedi vahetamisest ja igatsusest vabaduse järele. Lugu ei ole pelgalt põnev põgenemisdraama, vaid ka sügavalt inimlik peegeldus ajastu moraalsest lagunemisest ja sisemisest püsivusest. Lissabon ise on romaanis kui vahepealne ruum – mitte veel vabadus, aga juba lootus. Sõja taustal tõuseb esile inimeseks jäämise hind, lojaalsus ja meeleheitel inimeste valikud.

Erich Maria Remarque (1898–1970) oli saksa päritolu kirjanik, kelle looming keskendub suuresti Esimese ja Teise maailmasõja mõjudele indiviidile. Tuntuks sai ta romaaniga „Läänerindel muutuseta”, kuid tema hilisemad teosed, sealhulgas „Lissaboni öö”, käsitlevad saksa emigrantide saatust, sisepagulust ja elukindluse otsinguid rahutu ajastu taustal. Remarque’i proosa on lihtne, ent sisendusjõuline – ta ei kasuta keerulisi kujundeid, kuid tema lausete allhoovus on emotsionaalselt tihe ja läbiimbunud eetilisest mõõtmest. „Lissaboni öö” on üks tema kõige isiklikumaid ja küpsemaid teoseid, mis jääb kauaks lugejaga.