Kolm sõpra

Erich Maria Remarque’i romaan „Kolm sõpra“ kuulub autori varasemasse loominguperioodi ning on kirjutatud pärast seda, kui ta oli saanud rahvusvaheliselt tuntuks teosega „Läänerindel muutuseta“. Romaani tegevus leiab aset Saksamaal pärast Esimest maailmasõda, ajajärgul, mil riik alles püüdis end üles ehitada. Sõjast naasnud mehed seisavad silmitsi majandusliku kaose, poliitilise ebastabiilsuse ja sisemise tühjusega. Teose keskmes on kolme noormehe – Roberti, Otto ja Gottfriedi – sõprus, mille kaudu kujutatakse sõjakogemuste ja rahuaja lootusetuse segunemist. Romaan on ühtaegu nii ajastu portree kui ka lugu inimlikust vastupidavusest.

Remarque ei keskendu ainult sotsiaal-poliitilistele oludele, vaid uurib ka isikliku elu tasandit. Sõprade elu täidavad väikesed rõõmud, argine toimetulek ja lootus armastusele. Erilise tähenduse saab Roberti suhe noore naise Pat’iga, mis annab teosele liigutava armastusloo mõõtme. Ometi jääb kõik habras – elu ja armastus on pidevalt ohustatud majanduslike raskuste, haiguste ja poliitiliste pingete tõttu. Autor seob omavahel sõpruse jõu ja üksikisiku hapruse, näidates, kuidas inimesi kannab edasi truudus ja hoolimine isegi siis, kui maailm nende ümber laguneb.

Erich Maria Remarque (1898–1970) oli üks 20. sajandi mõjukamaid saksa päritolu kirjanikke, kes paguluses sai maailmakodaniku kuulsuse. Tema teosed käsitlevad sõjakogemuse mõju inimesele ja ühiskonnale, sidudes realistliku detaili sügava psühholoogilise analüüsiga. „Kolm sõpra“ kinnitas Remarque’i positsiooni kirjanikuna, kes oskas luua haaravaid ja inimlikke lugusid sõja varjust välja kasvanud põlvkonnast. Romaan on jäänud tema tuntumate teoste hulka ja kõnetab lugejaid ka tänapäeval oma ajatute teemadega – sõprus, armastus, lootus ja nende haprus keerulistes oludes.