Gam

Romaan „Gam” jutustab noorest naisest, kes püüab koondada oma elu tervikuks ning katsetab selleks liikumist. Teos algab Euroopa linnadest, kus rutiin tekitab tühjuse, ja viib jutustaja järjest kaugemale: Egiptus, Argentina, Sri Lanka, Vietnam, Indoneesia, Hiina, India. Raamat järgib tema teekonda episoodidena, milles iga peatus annab uue vaate suhteile, sõltumatusele ja ihadele. Rännaku rütm kujundab loo: kohtumised sünnivad, kaovad, ja kogemus talletub pigem märgina kui seletusena. Tagasipöördumist valmistab ette meeletu põgenemine ning salapärase saatja kaotus; rahu otsing viib budistliku mõtlemise juurde, mis pakub kõikuvale minapildile tööriistu. Lõpp ei tõota idülli, vaid uue ringi algust, milles tärkab huvi maailma ja enese vastu ilma varasema eksotiseeriva katkendlikkuseta.

Kogumikuna mõjub see rännakukiri kui katse kaardistada hääbumise ja sideme piiri. Teos näitab, kuidas ruum vahetub kiiremini kui tähendus ning kuidas lähedus vajab kestust, mitte üksikuid eufooriahetki. Tekst teeb nähtavaks kaks püsivat telge: liikumine kui harjumus ja kiindumus kui komistuskivi. Remarque laseb vaatel püsida naise kogemusel: jutustaja loob kontuure, mitte teesid, ja paneb lugeja märkama, kui õrn on tegelase side keele, paiga ja inimeste vahel. Rännak ei toimi põgenemisena, vaid kontrolli õppimisena: tegelane tunnetab, kus ta saab astuda, millest loobuda, millal vaikida. Nii kasvab reisiloost siseinventuur, milles armastus on proviant, kuid siht nõuab muud – kestvat tähelepanu ja võimet taluda tühjust, kuni kujuneb uus kord.

Erich Maria Remarque alustas nooruses erinevate proosakatsetustega ning jäi rahvusvaheliselt tuntuks sõja ja rahu üleminekuseisundite kujutajana. Tema loomingus korduvad katkestuse, tagasituleku ja identiteedi teemad, mis ilmuvad ka siin teises registris: mitte rindel, vaid üksikisiku rändes. Autor kasutab lihtsat lauset, selget stseeni ja nähtavat detaili; moraalse hinnangu asemel liigub pinge tegelase valikute ja tagajärgede vahel. Remarque’i töödes on minapildi haprus seotud ajastu survega: nimed ja paigad muutuvad, kuid vajadus siduda elu tervikuks püsib. See hoiak annab ka „Gami” puhul mõõdu, milles romaan ei tõsta esile lahendust, vaid protsessi – nihet, mille kaudu inimene harjub enda ja maailma piirjoontega.