Armasta oma ligimest

Romaan jälgib sõjajärgse Euroopa eelõhtul ringi rändavaid inimesi, kelle elus määravad suuna piirid ja dokumendid. Teos toob kokku noormehe ja noore naise, kes põgenevad juhuslikult ühes rütmis ühest linnast teise. Nad otsivad öömaja odavates hotellides, käivad ametiasutuste uste taga ja ootavad pitsatiga paberit, mis lubab neil veel mõne nädala püsida. Raamat näitab, kuidas kohviku laud, jaamapink ja piiripunkt moodustavad argise eluvormi. Jutustus liigub Viini, Praha ja Pariisi vahel; aeg kordub, nimekirjad ja järjekorrad vahelduvad. Inimesed saavad abi juhuslikest tuttavatest, varjatud võrgustikest, heatahtlikest ametnikest. Lugu hoiab fookust kahele rändurile, kelle teekond paneb proovile usu sellesse, et paberitest ja raha vaesemgi side võib mõneks ajaks pidada. Armastus ei lunasta, kuid ta hoiab ära üksinduse.

Raamat käsitleb paguluse mehhanismi. Riigid kehtestavad reeglid, bürokraatia mõõdab elu sildistamise ja tähtajaga. Inimene seisab järjekorras, astub üle läve ja peab tõendama oma õigust olla. Romaan näitab, kuidas keel, aktsent ja tööoskused mõjuvad päästerõngana või lisaraskusena. Teos toob esile musta töö, juhutöö, raha lõppemise ja ootamise. Kaaslased ilmuvad ja kaovad; igal kohtumisel on oma hind. Lugu vaatleb väärikust olukorras, kus väärikus sõltub tihti templeist passis. Piirivalvur, hotellipidaja, arst ja heategev selts teevad oma tööd; kord ja juhus põimuvad. Rännak ei vii suure finaalini, vaid järgmise ukse taha. Romaan jääb truuks püsivale liikumisele, mille käigus inimene proovib hoida oma nime, mälestusi ja võimalust edasi minna.

Erich Maria Remarque oli saksa kirjanik, kelle teosed uurivad sõja ja paguluse mõju inimesele. Ta kirjutas lühikeste lausetega ja kasutas dialoogi, et hoida tunded selge piiriga. Tema tuntumad raamatud on “Läänerindel muutuseta”, “Triumfikaar”, “Aeg elada ja aeg surra” ning “Must obelisk”. Kirjanik elas pikka aega eksiilis ja töötas eri maades. Tema proosa seob isikliku saatuse ajaloolise survega. See romaan kuulub samasse aineringi ja näitab, kuidas võim vormib elu, kuid ei kustuta inimese soovi liikuda ja hoida sidemeid.